FOTO: Urmas Nemvalts

Tänase Postimehe arvamusküljel kirjutab Eerik-Niiles Kross: «Hiljuti selgitas mulle üks Eesti diplomaat, kuidas olevat teaduslikult tõestatud, et välispoliitika on valdkond, mida ei ole võimalik rahvale selgitada või mida rahvas mõistaks.» Kross räägib, et see iseloomustab tsunfti vaadet: välispoliitika on spetsialistide valdkond, millesse asjaarmastajad ei peakski oma nina toppima.

Niisuguse mõtteviisiga ei saa nõustuda. Küsimus, mis täpselt kuulub spetsialistide töömaale ning mis on avalik asi, diskussiooni objekt ja poliitiliste seisukohtade võitlusväli, on loomulik ja igapäevane kõigis valdkondades. Kui aga mõnes valdkonnas saab valdavaks arvamus, et vaielda pole midagi ning püüd poliitilisi sihiseadeid avaliku arutelu kaudu mõjutada on parimal juhul kasutu ja halvemal juhul lausa kahjulik, ollakse kindlasti eksiteel. Ametkondliku vaate järgi on mugav julgeid ideid valimatult maha teha, ehkki muutlikus keskkonnas oleks just uuendusmeelsust tarvis. Paljude vaadete olemasolu on nagu tööriistakast, millest demokraatlikud ühiskonnad saavad sobivat valida. Ühiskonnas, kus valitsevad «kõiketeadjad», lõigatakse ülbe hoiakuga ennast ise ära parimast, mis demokraatial pakkuda on – valikuvõimalustest.

Veel üks tänase lehe lugu, intervjuu Kersti Kaljulaiuga ilmestab seda, et ­Euroopa Liidu (ja ka välispoliitika) valikutest on täiesti võimalik kõnelda inimkeeles, ning ennäe imet, mõned asjad ja nende eeldused saavadki selgemaks.

Kriisist rääkides võib mõelda ka nii, et Euroopa Liit ongi arenenud kriiside kaudu. See omakorda tähendab, et praegust kriisi ei tasu võtta kui vältimatu lagunemise kuulutust. Küll aga tähendab see muutusi, milles Eestil tuleb kaasa rääkida. Üks selle eeldusi on omakorda sõlmküsimustele keskenduv avalik diskussioon, mitte lihtsalt avalikkuse informeerimine ametkondade poolt sellest, mida nad on juba teinud.

Üks tase on rahvusriikide ja ­Euroopa Liidu pädevuste peenjaotus. Siin ongi tarvis pragmaatilist vaadet ja seega kalkulatsioone, millise funktsiooni täitmine ühiselt on kasulikum kui üksinda.

Teine tase on Euroopa Liidu ülesehitus ja põhimõttelised muutused otsustamisprotsessis. Mart Laar näiteks tõi oma arvamusloos (PM AK, 20.10) ühe ideena mängu europarlamendi valimiste muutmise nii, et valmisringkonnaks oleks korraga mitu riiki, mis sunniks poliitikuid juba europarlamendi valimiste ajal tegelema piiri­üleste küsimustega.

Selleks et Eesti hääl ning huvid oleksid Euroopa muutumise juures kuuldavad ja mõjukad ning seejuures oleks Euroopa projekt inimestele meele- ja suupärane, ei piisa pelgalt ametkondlikust tarkusest. Kodaniku ja avaliku diskussiooni taandamine mingiks paratamatuks, ent sisult ebaoluliseks pirinaks oleks veel eriti kummaline Eesti moodi riigis, kus kodanikud on olnud valdavalt Euroopa-meelsed.