Nils Niitra: mis teha, kui nägu on selline

Nils Niitra Foto: Sille Annuk

Lugesin reedel Postimehe online-väljaandest välismaalt koju tagasipöördunute ehk niinimetatud talentide hinnanguid siinsele elule ja jõudsin järeldusele, et eesti rahvas tuleks laiali saata. Kusagil mujal ei ela ju nii kurje ja õelaid inimesi kui Eestis. Juba lennujaamas saab talent sõimata, suvepealinnas antakse kaks korda peksa ning tagatipuks teatab postiljon, et võõraste inimestega pole meil Eestis kombeks teretada.

Mina pole ekspärnakana Pärnus kordagi peksa saanud, aga ju siis hakkas tigedatele eestlastele välismaalt koju saabunud päikesejänkukese nägu närvidele käima.

Talentide kurtmine on siiski vaid tilgakene epideemiliseks muutunud halinameres selle üle, kui halb on Eestis elada ja kui hea on igal pool mujal. Võtame kasvõi Tiit Madissoni, milline tubli mees! Elab asotsiaalina Hispaania mahajäetud hurtsikus ja otsib toitu prügikastidest, aga isegi see olevat palju parem kui kodus!

Jah, ma näen ise ka, et Eestis on tõsiseid probleeme hoolivusega kõige laiemas mõttes. Näen, et riigi juhtimine on stagneerunud ja võimulolijatel on vist üsna ükskõik, mida neist arvatakse. Aga Eesti ja eestlaste masohhistlik sarjamine on hakanud ärritama, nagu mind ajas veel mõne aasta eest ­iiveldama üle vindi keeratud patriotism.

Panen ka ise välislennujaamades Tallinna lennuki ootealale lähenedes tähele, kuidas suureneb mornide ja/või kõrkide nägudega ümarsilmsete tegelaste osa. Aga ma usun, et üsna samasugune nägu on eestlastel tegelikult olnud peas juba sadu aastaid. Varem olime pärisorjad ja ehkki vahepeale jäi lühike jupike Eesti Vabariiki, olime seejärel mitukümmend aastat riigiorjad. Nüüd siis on maailm globaliseerunud ja tööturud avanenud, nüüd me siis galopeerime välismaale, tuleme koju tagasi ja ohime, et oi kui hirmsad need eestlased on.

Aga vaat ei ole hirmsad. Meil on oma temperament ja me ei pea seda asendama haiglase saksa pedantsuse või, mis veel hullem, lõunaeuroopaliku pealiskaudsuse ja sisutühjusega. Eestlasel on hulk suurepäraseid iseloomuomadusi: ta on enamasti üsna otsekohene, mis siis, et pealtnäha kinnine. Ta on väga helde käega annetaja, mis siis, et pealtnäha ignorantne. Meie riik ja ettevõtted toimivad lõppkokkuvõttes siiski üsna hästi, ehkki tagasitulnud talentide hinnangul ei kõlbavat siinne töökultuur kuhugi. Ja ehkki eestlase parim toit on teine eestlane, on meil ju ometi päris mõnus koos oma einega aega veeta ja jagada ühist sarkastilist huumorimeelt.

Me oleme kohastunud eluks Eestis. Selline on me rahvuslik temperament. Ja loomulikult on eestlastele iseloomulik ka enesekindluse puudumisest tulenev rahvusliku enesehinnangu pidev pendeldamine ühest äärmusest teise. Sellest omadusest võiks küll lahti saada, või mis teie arvate?