Raivo Vetik

FOTO: Peeter Langovits

Kas Eestis oleks võimalik selliste rahvuspoliitiliste institutsioonide loomine, mille puhul valimisvõitluse loogika ja riigi huvid ei oleks vastuolus, küsib Tallinna Ülikooli professor Raivo Vetik, jätkates Postimehe arvamusportaalis Jaak Alliku püstitatud venedebatti.

Mõnede Jaak Alliku artiklis toodud seisukohtadega võib nõustuda, teistega aga mitte. Olen temaga nõus selles, et integratsioonipoliitikaga senistel rööbastel edasirühkimine ei vii eriti kuhugi. Kõikvõimalikud uuringud viimase 5-6 aasta jooksul näitavad seda ühemõtteliselt. Vajalik on paradigma muutus.

Vene küsimusele Eesti poliitikas võib läheneda kahest küljest – nendeks on häälte kogumine valimisvõitluses ja riigi pikaaegsete eesmärkide saavutamine. Meie integratsiooniprobleemide tuum ongi asjaolu, et valimisvõitluse loogika pärsib ühiskonna sisemist läbisaamist ja selle kaudu riigi pikaajalist arenguvõimet.

Samas on valimisvõitlus demokraatia kõige tähtsam tunnus, poliitikute siunamine valimisvõitluses osalemise pärast ei vii asja edasi. See, mida nad teevad, on paljuski ära määratud süsteemi loogikaga.

Muidugi võib üles kutsuda suuremale riigimehelikkusele, aga praktilises igapäevaelus see ei aita, ikka minnakse kõige lühemat teed.

Seega on küsimus pigem süsteemis. Kui inimese olemust eriti muuta ei saa, siis süsteemi küll. Kas Eestis oleks võimalik selliste rahvuspoliitiliste institutsioonide loomine, mille puhul valimisvõitluse loogika ja riigi huvid ei oleks vastuolus?

Taolise süsteemi loomist tuleks alustada sõnavalikust, mida me kasutame. Selles mõttes ei nõustu ma Jaak Alliku üleskutsega, et «vene kaardist» tuleks teha «meie» trump. Ma saan aru, et tegemist on metafooriga, kuid ka metafoorid suunavad meie arusaamu ja tegemisi.

Integratsioonipoliitika paradigma muutus peaks algama sellest, et me tajume eestivenelasi mitte kaardina, keda saab poliitilistes mängudes vajalikul hetkel trumbina lauale visata, vaid lihtsalt inimestena. Ei rohkem ega vähem.

Sotsiaaldemokraat Jaak Allik kirjutas eilse Postimehe arvamusküljel, et Eesti võiks arengukava «Lõimuv Eesti 2020»koostamise käigus teha integratsioonipoliitikas pragmaatilis-positiivse kursimuutuse, muutes «vene kaardi» hirmutamisobjekti asemel meie trumbiks.