Mihkel Mutt: Eesti kui noorteklassi treener

Mihkel Mutt Foto: Mihkel Maripuu

Talentidest on kõikjal puudus – ehk ongi meie saatus olla noorteklassi treener, kes loovutab oma parimad õpilased teistele, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.

Kaheaastane projekt «Talendid koju!» on lõpule jõudnud. See aeg läks ruttu. (Mõni jõudis ehk mõelda, et see on «Teeme ära!» mingi versioon.) 19. oktoobril tehti Eesti Kaubandus-Tööstuskoja poolt kokkukutsutud arutelul kokkuvõtteid. Arutleme meiegi.

«Talendid koju!» kõlab kenasti ja õigesti, aga kui hakkad üksikasju ette kujutama, tekitab ka nõutust. Iga loosungi puhul tuleks küsida, kellele see on mõeldud, mis platsile või isikute ette sellega minna.

Praegu peeti silmas vist mõlemat poolt. Ühiskond peaks subjektiivsel tasandil loobuma eelarvamustest välismaalt naasjate suhtes, objektiivsel tasandil talente «kaardistama» ja neile pakkumisi tegema, teisalt koputati siiski ka talentide südametunnistusele, et nad Eestile mõtleksid (presidendi üleskutse «teha Eesti suuremaks»).

Üks peamisi vastuargumente talentide koju toomisele on olnud see, et talendil peab olema võimalus end maailmas teostada. Tõepoolest, me räägime ju pidevalt (viimati nt seoses Mehhiko festivaliga), et Eestit tuleb maailmas tutvustada, et me vajame saadikuid niihästi kultuuris kui muudel aladel. Kas see ei satu vastuollu talentide koju toomisega?

Tüüpnäide on Kaia Kanepi koduturniiridel kõksimine või Kapa-Kohilas laste tennisekoolis treeneriks hakkamine. Talent on ses kontekstis natuke ebatäpne ja rahvast eksitav sõna. Talent peaks olema vaheaste andeka inimese ja geeniuse vahel. Aga lõppenud kampaanias peeti silmas tippspetsialiste, eelkõige tehnika, tootmise ja ehitamise alal. Kui me asja nii vaatame, asetub kõik paika.

Tegemist on Eesti elu ühe igipõlise ja olemusliku kitsaskohaga. Me ei taha oma sportlasi, kunstiinimesi ja teisi tippe koju sulgeda, küll aga tahaksime, et võimalikult paljud arukad ja teovõimsad inimesed seoksid oma elu Eestiga, siinse ühiskonna edendamisega.

Talentide teema haakub praegu arstide streigiga. See on lakmus. Kui me ei suuda arste kodumaal hoida, kuidas peaksime suutma takistada teisi?

Eesti probleem ei ole niivõrd talendid, kuivõrd heade korralike spetsialistide puudus. Me ei suuda neid nii palju toota, kui on vaja normaalse riigi pidamiseks. Viimase puhul on teatud miinimum, absoluutarv, millest vähemaga ei tule toime. Ent statistilise tõenäosuse järgi ei saa eestimaalaste hulgas võimekaid olla suhteliselt väga palju rohkem kui teistes maades.

See on peapõhjus, miks meil kohtab nii palju ebaprofessionaalsust, isegi kui subjektiivne hea tahe töötada on olemas. (Seda saamatust kohtab tõesti pea igal elualal, isegi hommik algab sellega, kui kuuled raadio saatejuhte ajalehti kommenteerimas.)

Võtame siiski ka need päristalendid, keskmisest võimekamad. Mida arenenum indiviid, seda tähtsam on talle lisaks rahale eneseteostus. Paljud lähevad välismaale selleks, et seal on tingimused, meeskond ja sünergia, mida väikeriigis pole võimalik kohapeal luua. Talentide probleem on ju üleilmne. Ja ma ei tea, kas kusagil peale Hiina on õnnestunud seda lahendada.

Suhteliselt paljud hiina noored, kes on õppinud nt Ameerika jm tippülikoolides ning töötanud seejärel sealsetes teaduskeskustes, on naasnud kodumaale, sest seal on neile loodud ameerika laborite ja muu taristu koopiad, kus kõik on viimase peal. Nad saavad kodumaal oma senist tööd põhimõtteliselt samal tasemel jätkata.

Seda saavutab Hiina tänu valitsusparteile, mis dikteerib, kuhu raha suunata. (Põhimõtteliselt sama võiksid korrata Lähis-Ida naftariigid, aga neil pole vaja kedagi koju jätta, nad võivad lihtsalt talente sisse osta.)

Kuidagi ei pääse siinkohal isiksuse probleemist. «Talendid koju» on õige, aga väga üldiselt, üldmetodoloogilisel tasemel. See on peaaegu sama, kui et iga elusorganism tahab säilitada oma olemasolu võimalikult kaua ja heal tasemel.

See loosung on õige rahvuse ja riigi olemusmõtte järgi, aga inimene on väärtus ka omaette. Ja niipea kui võtame mõne konkreetse inimese, hakkaja noormehe või neiu oma lähikonnast, kuuleme tema saatusest ja valikutest, siis näeme, kui raske on teda koju tuua või kodus hoida, käsi naljalt ei tõusegi seda tegema. Sel inimesel on tema ainukordne elu.

Pole halba täiesti ilma heata. Elu näitab, et toolid ei jää kunagi tühjaks. Teise maailmasõja lõpul lahkus kodumaalt suur osa eesti haritlaskonnast. Nende hulgas, kes vabanenud kohad üle võttis, oli nõrku ja keskpäraseid, aga ka neid, kes olid tasemel, ent oleksid põlvkondade tavapärase rotatsiooni korral pidanud oma võimalust kümme või rohkemgi aastat ootama.

Ja kui ühest ajalehetoimetusest lahkus 1990ndate algul peaaegu terve koosseis, siis tulid uued, peaaegu tundmatud, kellest said üllatavalt kiiresti kõvad tegijad. Nii on see enam-vähem kõikjal. Kui talendid lähevad ära, siis see kiirendab järgmiste tulekut. Kuigi, jah, nad ei jõua end siin lõplikult realiseerida.

Võib-olla ongi Eesti ühiskonna saatus olla nagu noorteklassi treener, kes peab pidevalt oma parimad õpilased teistele loovutama. Ehk ei ole Eesti saatuseks talente koju kutsuda või jätta, vaid püüda neid üha uuesti ja uuesti sünnitada. Voolav vesi ei lähe haisema.

Natuke koomiliselt mõjuvad praeguses kontekstis normatiivsed targutamised ja voluntaristlikud avaldused, kuidas on õige ja kuidas peaks. Näiteks mis puutub kõrgtasemega spetsialistidesse, siis olevat Eestil oht muutuda nende sihtriigist doonorriigiks. Mis oht, ta on seda, nii nagu enamik maailma riikegi. Isegi Euroopa on teatud mõttes doonorkontinent.

Ja mis siis doonor olemises halba on? Inimesed annavad verd mitu korda aastas ja on täie tervise juures. Seepärast tundus mulle kõige ilusam tolle arutelupäeva mõtetest Kaspar Korjuse pakutud hüüdlause Eestist väljapoole õppima minejale: «Mine, me oleme 100% Sinuga!». See on inimlik.