Nii masendavat nädalat, nagu seda oli läinud nädal, ma ei mäleta juba mõnda aega. Kokkuvõttes ei ole ju midagi väga hullu juhtunud, asjale tehniliselt lähenedes. Meid ei rünnanud tsunami, me ei söönud massiliselt sisse kolibakteritega tundmatut päritolu kurke, linnud ei levita grippi ja ükski suurpank pole pankrotti läinud (ptüi-ptüi-ptüi).
Juhtus isegi täitsa positiivseid asju: kuulsime 27 talendi kojutulekust, Eesti võitis Andorra 1:0, Euroopa Liit sai rahupreemia (0,18 senti inimese kohta). Ja kui tervis alt veab, hoidku jumal selle eest, lubavad streikivad meedikud meid erakorralise meditsiini osakonnas vastu võtta.
Kuid siiski on hulk sündmusi, mis tekitavad paralleelselt õhupuudusega nõutuse. Kolm ladina tähte (Woland, Teater, Frustratsioon) ja küsimärk.
Esmalt tuli teade Silvergate’i kinnimätsimisest. Ühed pettuvad/vihastavad, teised hõõruvad (kahju)rõõmsalt käsi ning tõttavad andma intervjuud samades rõivastes nagu «Seenelkäigu» Aadu Kägu, kolmandad pildistavad kõnealuse ministri mobiilisõnumeid, andes veel ühe võimaluse näidata end selles juhtumis süütu kannataja rollis. Kui palju tavakodanikke rõõmustas prokuratuuri otsuse üle? Mõni üksik ehk.
Üsna ootamatuna mõjus verbaalne kaklus Boriss Jeltsini bareljeefi pooldajate ja vastaste vahel. Kenad ja targad inimesed kõik, aga peaaegu et karjuvad otse-eetris ega taha teist ära kuulata. Jelena Skulskaja kirjutas, et vaidluses ei sünni kunagi tõde, vaid karjumine, hüsteeria, vastastikused solvangud ja lõpuks ka üleskutse haarata relvad. Ärge kakelge, lugupeetavad. Muide, Tallinnas pole ausammast näiteks ka Sergei Dovlatovile, kes pidas Tallinna üheks kolmest enda jaoks olulisest linnast (Leningrad, Tallinn, New York).
Siis tuli tüdruku peksmise video. Öelda, kui kahju on sellest tüdrukust, on sama hea kui öelda mitte midagi, aga vähemalt on teemast jälle valjema häälega räägitud. Selgub, et vägivallaga kokku puutunud inimesi on üle ühe. Kõik on teadlikud, aga midagi suurt ei ole muutunud, ainult et vanasti ei filmitud vägivalda mobiiliga.
Mis peab juhtuma, et midagi muutuks? Et me suhtuks hoolivamalt? Et riigimehed ei arvaks, et inimesed on oinad? Inimesi lähendavad kas suured õnnetused või suured rõõmud, ühised vaenlased või ühised kangelased. Ärme ootame, millal meiega juhtub hirmus õnnetus, mis on nii jube, et liidab kõiki. Ka neid, kes eile üksteisele teregi ei tahtnud öelda. Kogu vastutust mingi kõiketeadva isakese (pilk korraks ida suunas) või lihtsalt tubli olümpiasangari võimsatele õlgadele panna poleks ka aus.
Prooviks äkki ise kuidagi, samm-sammult. Alustades kas või selles, et katsuks roolis mitte teeselda, et oled Schumacher (ükskõik kumb neist), visata koni mitte maha, vaid prügikasti ja mitte teha teistele seda, mida sa ei tahaks, et sulle endale tehtaks.