/nginx/o/2013/07/04/1873666t1hba2c.jpg)
/nginx/o/2011/11/14/834226t1h73e0.jpg)
Leedu parlamendivalimiste tulemused olid võrreldes Eesti ja Läti omadega teisest puust. Erinevalt naabritest, kus valijad andsid taas mandaadi läänemeelsetele paremerakondadele, eelistasid leedulased Venemaaga seostatavaid populiste.
Anvar Samost: sõltumatusest ja elektrist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi valimiste teine voor võib veel tuua mõningaid muutusi, on siiski selge, et järgmiste aastate jooksul kohtame Leedu kohta käivates uudistes taas Viktor Uspaskihhi ja Rolandas Paksase nime.
Esimene neist on Gazpromi esindajana rikastunud endine keevitaja, kes eelmise kümnendi keskel poliitikasse tulnuna sai majandusministriks, kuid põgenes enam kui aastaks Venemaale, kui tekkisid kahtlused tema erakonna rahastamise suhtes. Paksas, kelle erakonda Kord ja Õiglus valimiste esimeses voorus enim hääli saanud Tööerakonna juht Uspaskihh valitsuskoalitsioonis koos sotsiaaldemokraatidega näha soovib, on tagandatud president. 2004. aastal toimunud tagandamise vahetuks põhjuseks oli Paksase otsus anda erandkorras kodakondsus enda suurrahastajale, Vene kodanikule. Sotsiaaldemokraatide juhti Algirdas Butkevičiust, kellest võib saada peaminister, iseloomustavad vaatlejad initsiatiivituna.
Ehkki see kokkuvõte jätab hullu mulje, võib ennustada, et järske kursimuutusi Leedus oodata pole. Mänguruum on piiratud. «Uus peaminister teeb pigem õigeid asju, mida [võimukas ja populaarne] president ning Euroopa nõuavad,» ennustas üks staažikas Leedu ajakirjanik. «Ehk tuleb astmeline tulumaks. Tuumajaama projekt jätkub, aga sõltub veel enam välisteguritest. Muus osas tuleb lolle otsuseid, aga ei midagi väga koledat.»
Eelnenud lõikudest käisid mitmel korral läbi seosed Venemaaga. Kas Leedu valimistulemus oli kantud idanaabri mõjudest? Ilmselt mitte. Sotsiaaldemokraadid, Uspaskihh ja teised lihtsalt lubasid säästmisest väsinud valijatele ulmelisi asju. Moskva-sõbralikku parteid nagu Eestis Keskerakond ja Lätis Üksmeele Keskus Leedus aga pole.
Samas rakendab Venemaa Leedus pehmet jõudu rohkem kui enne 2010. aastat ning ühele grupile keskendumise asemel jaotab tähelepanu erinevate erakondade vahel. Alates Ignalina tuumajaama sulgemisest 2009. aasta lõpus on Leedust saanud elektri impordist tugevasti sõltuv riik. Läti on elektrit olulises mahus sisse ostma pidanud püsivalt; Eesti on tänu põlevkivile netoeksportöör ja loodetavasti see nii ka jääb.
Viimastel nädalatel on siin üritatud energiajulgeoleku mõistet absurdini lihtsustada, väites, et põlevkivielektrijaamade paiknemine idapiiri ääres on juba iseenesest nii suur risk, et muust pole põhjust rääkida. Tegelikult ei ole ju sõjalises mõttes vahet, kus väikeses Eestis elektrijaama-suurune sihtmärk asub. Oluline on julgeoleku poliitiline aspekt ning Leedu näide kinnitab, et nii mõistab seda ka Venemaa.