Juhtkiri: ühe 32-aastase peaministri ja Eesti lugu

Mart Laar pidas konverentsi lõpukõne püsti seistes. Foto: Liis Treimann

Esmaspäeval saab täis 20 aastat hetkest, mil toona kõigest 32-aastane mees, kes oma viimaste kirjutiste juures on ennast tituleerinud haigeks eurooplaseks, astus sisse uksest, mille kõrval ilutses silt «Eesti Vabariigi peaminister Mart Laar».

Sel nädalal on küsitud ja küsitakse veelgi, mis olid Laari esimese valitsuse head ja vead ning mis oleks võinud minna teisiti. Kestva eurokriisi valguses on kohane esile tõsta mõned jooned, mis on jäänud Eesti poliitikas kestma.

2009. aasta alguses, kui finantskriisi lahvatamisest oli möödunud mõni kuu, küsis Postimees Laarilt, mida ta arvab pankade ja reaalmajanduse toetamisest maksumaksja rahaga. Laar vastas, et peab niisugust poliitikat suhteliselt ohtlikuks: «Ma olen 1992. aastal olnud samasuguste valikute ees Eesti panganduskriisi ajal. IMF pakkus siis kõikidele nendele pankadele välja väga luksusliku päästepaketi, mis oleks viinud Eesti võlakoormuse uskumatult kõrgele tasemele. IMFi suureks pahameeleks lükkasin ma selle paketi tagasi.»

Väike võlakoormus on Eesti au ja uhkus, on peaminister Andrus Ansip kuulutanud täie õigusega juba vähemalt 2009. aasta kevadest saadik ehk ammu enne seda, kui Euroopa riikide võlakriis kõigi teadvusesse jõudis. Esmapilgul kaugena näiv «au ja uhkus» omandab «lihtsa inimese» elu mõjutava tähenduse, kui näeme, et võlausaldajate hinnang valitsusele mõjutab väga selgelt selles riigis tegutsevaid ettevõtteid (isegi hargmaiseid). Coca-Cola ei oleks oma Euroopa äritegevust – s.t töökohti ja maksutulusid – Kreekast ära kolinud, kui selleks poleks hädavajadust.

Mart Laar luges oma esimese valitsuse rasketel aegadel korduvalt Ludwig Erhardi raamatut «Heaolu kõigile», kus kirjeldatakse sõjajärgse Saksamaa sotsiaalse turumajanduse reformide kõikumist noateral ajal, mil toimus reformide, sh rahareformi vastane üldstreik. «Nii ei jäänudki minul üle muud, kui jääda oma seisukohtade juurde ja olla veendunud, et areng annab mulle õiguse,» kirjutas Laar raamatus «Eesti uus algus» (2002).

Kui me nüüd, eurokriisi ajal mõtleme, miks on Eesti ja Saksamaa poliitikas üldjoontes palju sarnast ning miks on sakslaste tunded praeguses olukorras meile palju arusaadavamad kui kreeklaste omad, võime ühe põhjusena arvesse võtta Mart Laari raamatuvalikut tema esimesel peaministriks oleku ajal.

Võiksime ka praegu mõelda asjaolule, et üks ajaloolane suutis oma otsustavusega ning kombinatsiooniga uuendusmeelsusest ja jäikusest mõjutada esmapilgul hukule määratud riigi majandusarengut rohkem kui kümned ja tuhanded majandusspetsialistid.

Mart Laari üleskutse tänases AKs – öelda Euroopa rumalustele ei selleks, et nii Eesti kui Euroopa saaksid edeneda – kõlab kainestava talupojatarkusena.