Jaak Allik

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Kultuuriministeerium on esitanud ettepaneku arengukava «Lõimuv Eesti 2020» koostamiseks. Kuigi pärast 20 aastat ei tunne 39 protsenti muukeelsest elanikkonnast end ühiskonda lõimununa, pannakse ette jätkata mööda mahapandud rööpaid, kirjutab riigikogu liige Jaak Allik (SDE).

Kohtla-Järve vene gümnaasiumi 9. klassi õpilastega kohtudes küsisin, kes neist on suuteline järgmisel aastal õppima põhiaineid eesti keeles. Vastuseks tõusis neli kätt. Küsimusele, kes seda tahab, aga loomulikult mitte ühtegi. Tervemõistuslik inimene ei eelistakski ju võõrkeelset õpet emakeelsele. Selleni võib viia vaid positiivne motivatsioon või hädavajadus.

Sundides noori, kes ei oska 9. klassi lõpus eesti keelt isegi tasemel B1 (mis tähendab igapäevaeluga seotud teemal vestlusest arusaamist), õppima gümnaasiumiaineid eesti keeles, tunnistab valitsus, et on positiivse motivatsiooni loomisel läbi kukkunud. Selliseid noori on aga tuhandeid, sest eesti keele lõpueksami keskmine hinne oli 2011. aastal 36 venekeelses põhikoolis alla 60 punkti. See on paraku reaalsus, mida ei muuda arutlused küsimuse üle, kes on selles süüdi.

Ja kui selliste õpilaste vanemad võitlevad venekeelse gümnaasiumihariduse säilimise eest Eestis, siis pole mõtet selle taga otsida mingit «karvast kätt». Iga vanema loomulik soov on, et laps saaks õpetust, millest ta on võimeline aru saama.

Haridusministeerium arvab, et nii saab muukeelne noor konkurentsivõimeliseks Eesti töö- ja kõrgharidusturul. Kas ikka saab? Uuringud näitavad, et venekeelsed elanikud saavad tunduvalt vähem palka isegi siis, kui kõik taustatingimused (haridus, keeleoskus, kodakondsus) on eestlastega võrdsed. Avalikus teenistuses tundub hästi eesti keelt oskav Eesti kodanikust venelane aga eriti kahtlane olevat. «Toida hunti palju tahad, ikka vaatab ta metsa poole» – see veendumus paistab nii mõnelgi tööandjal ja tipp-poliitikul sügavalt hinges istuvat.

Mitte ainult heade õpikute, õpetajate või metoodika vähesus, vaid just motivatsiooni puudumine on peamine põhjus, miks kahekümne iseseisvusaasta jooksul pole vene noorte eesti keele oskuse tase kvalitatiivselt paranenud. Valitsuskoalitsioon on võtnud kursi teha eesti keele oskamisest Eestis n-ö hädavajadus. Sellest kõneleb ka justiitsministri ütlus parlamendis, et ta ei näe eesti seaduste vene keelde tõlkimiseks mingitki põhjust, ja ka valitsuse keeldumine toetada sotsisaaldemokraatide eelnõu Eestis müüdavaile ravimitele venekeelse (ja ka ingliskeelse) tarvitamisõpetuse lisamiseks.

Miks sotsiaaldemokraadid on sellise poliitika vastu ja räägivad lõimumisest selle sõna sisulises tähenduses? Miks me näeme eesti keele äraõppimiseks teed just motivatsioonile rajatud keeleõppe parandamises lasteaias ja põhikoolis, mitte aga sunni rakendamises gümnaasiumis? Kas mingist abstraktsest humanismist või siis hirmust Venemaa ees, aga ehk hoopis soovist lüüa valimistel Keskerakonnalt üle venelaste hääli?

Ei, me oleme lihtsalt veendunud, et praegune poliitika annab soovitule vastupidise tulemuse ning on seetõttu kahjulik ja ohtlik just Eestile ja eestlastele endile. Küllalt paljudes koolides tekivad nn Potjomkini külad, kus eestikeelse fassaadi varjus jätkub venekeelne aineõpetus. Nagu tunnistavad Läti kolleegid, on just sellise tulemuse andnud nende koolireform. Ühes sellega tehakse õpilastele selgeks, et riiki tulebki petta ja kool on ka silmakirjalikkuse õpetamise paik.

Mis puutub nii toimuvasse keeleõppesse, siis paremini kui Hannes Tamjärv vaevalt suudaks öelda: «Kui meid sunnitakse midagi õppima, siis on see õppimine üks igavene vaen. Ja tulemus – kuidas kunagi – vahel kesine, vahel null. Aga kõige hullem, et vahetevahel miinusmärgiga, sest vastumeelsus selle teema vastu on kiire tulema.» See tähendab, et kui keeloskus paranebki, võib sellega kaasneda viha nii eesti keele kui Eesti riigi vastu. Vähemasti sellel põlvkonnal kindlasti, kelle saatust üle põlve murdes praegust reformi juurutatakse.

Hiljutise integratsiooniuuringu tulemusena ongi meil tekkinud märkimisväärne grupp (14 protsenti, ja just nooremaid) venelasi, kelle puhul nii keeloskus kui ka vaenulikkus Eesti suhtes on keskmisest kõrgem. «Mingu siis minema, sinna, kus eesti keeleta hakkama saab!» ütleb selle peale tavaeestlane. Ja võimekam osa lähebki (koos võimekama osaga eestlastest). Vähem võimekal pole aga kuhugi minna (nad ju siin sündinud!) ja ta jääb, rusikas taskus, ootama meist etniliselt ja religioosselt hoopiski kaugemal asuvaid migrante, kes tühjenevale tööjõuturule sisse hakkavad voolama.

Suhtumise «mingu nad siis minema» tegelikuks tulemuseks on, et kahe rahvaloenduse vahel on eestlaste arv Eestis vähenenud rohkem (40 500) kui venelaste oma (30 000), seega pole sel olnud mingitki tulemust. Hoopiski murettegevam on aga asjaolu, et 20 iseseisvusaasta jooksul on Venemaa kodakondsusega isikute arv Eestis kasvanud ja jõudnud 100 000ni. Suhtarvult on Eestis Venemaa kodanikke rohkem kui üheski teises maailma riigis. Tuleb välja, et kartes nn viiendat kolonni («hunt vaatab metsa poole»), loome seda ise hoopiski juurde.

Mida tuleks siis teha teisti, et suurendada eesti keelt oskavate, Eesti kodakondust soovivate ja Eesti suhtes lojaalsete muulaste hulka?

Kõigepealt tuleks eesti keele õppimine teha igale soovijale tasuta võimalikuks, nagu see on kombeks Põhjamaades. Tuleks lõpetada suhtumine kodakondsusesse kui «Eesti Vabariigi kõrgemasse autasusse», st tulla vastu igale inimesele, kes on selleks head tahet näidanud, ning stimuleerida sellist soovi.

See võiks tähendada näiteks kirjaliku keeleksami mittenõudmist inimestelt, kes on üle 65-aasta vanad (mitte üle 82, nagu see on praegu!), võimalust teha põhiseaduse eksam emakeeles (tähtis on ju sisu!), aga võib-olla ka kodakondsuse andmist inimestele, kelle lapsed on omandanud Eesti kodakondsuse. Indrek Teder ja Rein Taagepera on teinud veel mitugi selleteemalist ettepanekut, mis kõik on põrkunud valitsuskoalitsiooni vastuseisule, keda tundub painavat hirm, et iga muulasest Eesti kodanik tähendaks lisahäält Keskerakonnale.

Rumalus oleks kehtestada mingeid rahvuskvoote avalikus teenistuses, aga praegune olukord, kus isegi võrdõiguslikkuse volinikul ei jäänud üle muud, kui süüdistada välisministeeriumi kaadrivalikus ilmnenud rahvuslikus diskrimineerimises, pole mõistuspärane. (Välisministeeriumi keskaparaadis võib ainult kolmel protsendil töötajaist «kahtlustada» mitte-eesti päritolu, riigikantseleis on see protsent alla kahe!) Sotsioloogid on seda nimetanud «klaaslae fenomeniks», mis on meie muulastel karjääriredelil ees. Praegu pole selline olukord, nagu ka kogu meie seadusloome ja selle rakendamise analüüs, rahvuspoliitika vaatenurgast kellegi asi. Hädasti oleks vaja taastada rahvastikuministri ametikoht koos tema Ida-Virumaa bürooga, kasvõi selleks, et ka «neil» oleks oma minister.

Õpilasgruppide vahetamine Ida-Virumaa ja Kesk-Eesti vahel on kahjuks unustatud. Vene rahvusest pedagoogide stažeerimine eesti koolides (ja vastupidi) jäi vaid ühekordseks eksperimendiks. Eestikeelse gümnaasiumihariduse tõsimeelne juurutamine muukeelsetele õpilastele tähendaks lisaks praegu peaaegu olematule õppekirjandusele kindlasti ka keeletasemelt erinevate õppegruppide loomist, abiõpetajate kasutamist jms.

Narva vajab riigi toetusega kaetud eraldi arengukava. Eesti suuruselt kolmas linn on oma sotsiaalkultuuriliselt infrastruktuurilt muutunud väljasureva monofunktsionaalse asula sarnaseks. Sotsiaalne plahvatus on seal praeguse tendentsi jätkudes paratamatu. Narva pole Eesti ega Venemaa, vaid Nõukogude Liit, nii iseloomustas seda linna üks tema elanikkonda möödunud suvel uurinud Peterburi sotsioloog.

Positiivsetes arenguks oleks Eesti poliitilisel eliidil vaja julgust tõele näkku vaadata ja tunnistada, et meie geograafiline asupaik ja rahvuslik koosseis on paratamatus, millele meie «hammas peale ei hakka». Järelikult pole mõtet seda kauem läbi elada ja kogu maailmale välja pakkuda kui kohutavat õnnetust. Sellega tuleb leppida ja näha selles meie võimalust.

Eesti võiks olla vajalikuks ja kompetentseks sillapeaks Venemaaga majanduslikku integratsiooni ja strateegilist partnerlust siiralt vajavale Euroopa Liidule ja NATO-le. Sisepoliitiliselt tähendaks see eelkõige tunnistamist, et vene haritlaskonna taastootmine siin on Eestile kasulik ja oluline.

Aga just selle sotsiaalse grupi väljatõrjumisse (läände!) oleme eriti panustanud. Lisaks riigiametitest kõrvalejätmisele ja kõrghariduse lõpetamisele on peaaegu likvideeritud ka venekeelne meedia. See aga tähendab haritud inimeste töökohti! Isegi niisuguste institutsioonide nagu Vene Teater ja Raadio 4 juhid on meil aastate pikku millegipärast eestlased (nojah, «hunti» tuleb ju valvata...). Mentaliteedi muutmise kõrval vajab sisuline integratsiooniprogramm muidugi ka raha. Aga kui mõtleks täiesti rahulikult, kelle vastu või kelle eest me end kaitseme, ja panustaks näiteks viis protsenti kaitsekuludest (nii umbes 18 miljonit eurot aastas ) «viienda kolonni nõrgestamiseks»? Oleks see riigivastane mõtlemine?

Ja lõpuks – olles riigikogu liikmena lähemalt kursis Ida-Virus toimuvaga, innustas mind ülaltoodud mõtetega välja tulema just Ida-Virumaa eestlaskonna suhtumine. Seal, kus eestlased on vähemuses ning eesti keelgi kohati tõrjutud, võiks eeldada ju erilisi pingeid ja kättemaksusoovi.

Tegelikult on vastupidi – Virumaa eestlane suhtub rahvusküsimusse pragmaatilis-positiivselt. Ta näeb iga päev enda ümber erinevaid venelasi ja mõistab, et nendele on vaja ka erinevalt läheneda. Just Ida-Virus on jõutud tegeliku arusaamiseni teineteise muredest ja hirmudest. Mujal Eestis aga jätkub oma rahva ja riigi saatuse suhtes vastutustundetu «vene kaardiga» hirmutamine. Äkki teeks «vene kaardist» meile hoopis trumbi?