Liia Hänni: omandireform oli ühiskonnale raske katsumus

Liia Hänni. Foto: Peeter Langovits

Omandireform oli Eesti ühiskonnale raske katsumus, kuid sellega saadi siiski hakkama, rääkis Liia Hänni konverentsil «20 aastat Laari esimesest valitsusest».

Tänavu  juunis möödus 20 aastat Eesti  Vabariigi põhiseaduse jõustamisest rahvahääletusel. Seega me  tähistame  täna mitte üksnes Mart Laari 1. valitsuse, vaid  iseseisvuse taastanud Eesti esimese põhiseadusliku valitsuse ametisse astumise ümmargust tähtpäeva.  

Selle valitsuse kõige tähtsamaks ülesandeks oli tagada koos VII riigikogu ja vabariigi presidendiga uue põhiseaduse rakendamine ja demokraatliku õigusriigi kehtima panek. Omandireform oli selle protsessi oluline osa, et vabastada ühiskond nõukoguliku elukorralduse köidikuist ja seada omandisuhted selgele õiguslikule alusele.   

Paratamatult oli seejuures vaja leida vastus küsimusele, kuidas taastatud Eesti riik käsitleb nõukogude võimu poolt toime pandud  omandivastaseid kuritegusid ja mil viisil  ning millises ulatuses erastada nõukogude perioodil loodud tootmisvahendid ja elamufond. Sellest, milliste vaidluste ja kompromisside tulemusena sündis omandireformi aluste seadus ja mis oli takistuseks  reformiga alustamisel, rääkis  eelnevalt hea kolleeg Kaido Kama.

Riigikogu valimiste tulemusena sündinud kolmikliidu valitsuse üksmeelne tahe oli seni takerdunud omandireform jõuliselt käima lükata.

Koalitsiooniläbirääkimistel jõuti kokkuleppele, et omandireformi põhimõtteid ei muudeta ja reformi elluviimiseks seatakse sisse portfellita reformiministri ametikoht. Valitsuse koosseisu arutamisel koorus kuidagi iseenesest välja ettepanek panna mind  omandireformi vankrit vedama. Ausalt öeldes polnud see mulle üllatuseks, sest  koos oma lähemate mõttekaaslastega olime juba 1990. aasta kevadsuvel avalikkusele arutamiseks esitanud omandireformi põhimõtted, millest oluline osa jõudis hiljem omandireformi aluste seadusesse.  

Ettepanekuga nõustudes arvasin teadvat, kui keeruline see töö on, aga tegelikkus ületas kõik ootused. 

Kuidas juhtida kogu ühiskonda haaravat reformi, mille käigus tuleb tagastada või kompenseerida  nõukogude võimu poolt natsionaliseeritud maa ja muu vara, erastada ettevõtted ja elamufond ning läbi viia põllumajandusreform?  Kas selleks tuleks  luua reformiministeerium? Sellise mureliku küsimuse esitas  mulle peaminister, ilmselt peljates, et mina koos sekretäri ja ühe nõunikuga ei suuda ülesandega hakkama saada.

Kuid eraldi bürokraatia loomine reformide läbiviimiseks oleks olnud aeganõudev ja kallis ettevõtmine, seepärast panustasin olemasolevatele struktuuridele ja eelkõige oma kolleegide-ministrite valmisolekule abistada mind nende valitsemisala puudutavates  küsimustes. 

Kõigis omandireformist hõlmatud ministeeriumides leidus inimesi, kes olid valmis muudatuste nimel pingutama. Nendest said reformiministri kõige otsesemad kaastöölised ja ma olen neile südamest tänulik.

Siiski oli omandireformi juhtimiseks vajalik moodustada ka ametlikud struktuurid. Nendeks olid valitsuskomisjonid, mille esimeheks oli reeglina reformiminister ja liikmeteks  valdkonnaga seotud  ministrid ning ametnikud. Sel moel oli võimalik hoida kolleegid kursis toimuvaga, otsida ühiselt ja operatiivselt vastuseid küsimustele, mida  reformide elluviimine igal sammul päevakoda kergitas.   

Mõnevõrra kummastav oli hiljuti kõrge riigiametniku suust kuulda, et valitsuskomisjonide aeg on ammu möödas, nende asemel on nüüd ministrite  omavahelised arutelud ja kokkulepped. Kui kunagiste valitsuskomisjonide tööga on siiani võimalik protokollide abil tutvuda, siis  kabinetivaikuses tehtavate otsuste tagamaid võib vaid aimata. Avatud ja läbipaistvast valitsemist selline olukord ei soodusta, nagu ka ministeeriumide ülest koostööd ja ühist vastutust riigi juhtimise eest. 

Reformiministri esmaseks ülesandeks ametisse astudes oli kõrvaldada õiguslikud tühimikud ja tõkked, mis takistasid edasiliikumist. Omandireformi aluste seaduse paragrahv 36  sätestas erastamise peamise viisina vara müügi õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimisel välja antud väärtpaberite ja rahvakapitali obligatsioonide eest. Kumbagi nendest vahenditest  polnud olemas. Tõsi küll,  kollased kaardid olid juba kujundatud ja trükkigi antud, kuid  millise töö eest sinna aastaid saab koguda ja kui kui palju  üks tööaasta maksab, oli  lahtine.

Mäletan kirglikke arutelusid riigikogus selle üle,  kas komparteis ametis olnud isikud  ikka peaksid saama oma tööaastaid Eesti tulevikku investeerida. Selle üle olekski võinud vaidlema jääda, kuid õnneks võitis terve mõistus ja arusaam, et kõige hullem on antud olukorras otsustamisega viivitada.

Tõeliselt oluline otsus oli  ühele tööaastale rahalise väärtuse omistamine, sest see pidi olema parasjagu nii suur, et inimesed saaksid oma korteri erastada ja et jätkuks kattevara ka neile, kellel korteri erastamise võimalust polnud. 1 tööaasta = 300 krooni on Eesti omandireformi võrrandi oluline muutuja. Selle võrrandi  ühel poolel seisid inimeste nõuded, mida  väljendasid õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimiseks välja antavad hüvitamisväärtpaberid ja tööaastate eest saadavad rahvakapitali obligatsioonid  ning teisel poolel see riigi vara, mida oli võimalik nõuete rahuldamiseks erastada. Võrrandi kahe poole tasakaalustamise vajadus tulenes Eesti omandireformi loogikast, mis sidus kogu süsteemi ühtseks tervikuks. 

Seepärast ei saanud lubada, et ettevõtted, mille erastamist soovis jõuliselt käivitada Tiit Vähi valitsus, arvataks välja erastamisväärtpaberite kattevara  hulgast. Tundsin end äärmiselt ebamugavalt, kui  varsti  pärast valitsuse töölehakkamist kerkis päevakorda Erastamisettevõtte poolt rahvusvaheliselt välja kuulutatud erastamisvooru tühistamine.  See oleks olnud tõsine skandaal ja valitsus otsustas protsessi jätkata. 

Minu ülesandeks sai erastamise õigusliku regulatsiooni ja kogu protsessi korrastamine. Kaks eraldiseisvat erastamisega seotud asutust, mille olid pärandanud eelmised valitsused -  Savisaare valitsuse loodud Riigivaraamet ja Vähi valitsuse  Erastamisettevõte  tuli reorganiseerida ühtseks erastamist  korraldavaks valitsusasutuseks, millel on selged funktsioonid ja vastutus ettevõtete erastamise korraldamisel.   

Ühtse asutuse nimeks sai Erastamisagentuur ja see alustas tööd rahandusministri valitsemisalas pärast erastamisseaduse jõustumist 1993. aasta suvel. Vastavalt põhikirjale juhtis Erastamisagentuuri 11-liikmeline nõukogu, mille esimeheks oli reformiminister ja kuhu kuulusid  ametikohajärgselt rahandusminister ning majandusminister. Oma esindajad olid nõukogus ka Eesti Pangal ja Riigikontrollil.

Erastamisagentuuri  tegevjuhiks sai ilmselt Laari valitsuse tagatoa soovitusel Virumaa talunik Väino Sarnet, kellest õigemat meest selle keerulise töö tegemiseks oleks olnud raske leida.  Ettevõtete erastamine läks käima täie hooga, nii et  õhtuti erastamislepingutele allkirja andes tuli vahepeal sõrmi sirutada.  

Mõnikord tabasin end mõttelt – aga äkki on just see allkiri minu kirstunael, sest absoluutset kindlust ei saanud olla üheski erastamistehingus. Aga ma sain hirmust võitu.

Mõnikord on mult päritud, kas majandushuvide risttules olles püüti mind üht või teist otsust andamiga tegelema meelitada. Ei mäleta, et seda oleks juhtunud.

Kõige piinlikum hetk meenub mulle seonduvalt ühe mööblikombinaadi erastamisega, kui ettevõtetet külastades pakuti mulle kaasa nahktumbat. Keeldusin kategooriliselt ja segadusse sattunud direktor päästis olukorra sellega, et asendas tumba naharibadest tehtud kilpkonnaga.  See on mul siiani kodus  alles reformiministri katsumusi meenutamas.

Omandireformi kõige keerukam, emotsionaalsem ja  vastuolusid tekitavam valdkond oli kahtlemata õigusvastaselt võõrandatud vara  tagastamine. Visalt püsib müüt, nagu oleks see olnud Laari valitsuse või koguni üksnes minu tahtmine.  Tegelikult oli õigusjärgse omandi taastamise poolt enamus rahvast – seda kinnitasid  avaliku arvamuse  uuringud, aga ka laiapõhjaline toetus omandireformile nii Eesti Kongressis kui Ülemnõukogus.

Kuidas siis on juhtunud nii, et ainult Laar ja tema valitsus on süüdi? Selle müüdi on loonud need, kes reformide paratamatutest raskustest on teinud endale ratsu poliitilises võimuvõitluses.

Ministrina oli esimeseks eelnõuks, mille ma riigikogule esitasin, eluruumide erastamise seaduse muudatus, mis nägi ette vabade korterite erastamise eelkõige tagastamisele kuuluvates majades elavatele üürnikele.

Ilmselt oleks koos seaduse muudatusega pidanud looma ka spetsiaalse politseiüksuse, kes oleks suutnud piiri panna hangeldamisele vabade korteritega. Minu naiivsus seisnes selles, et uskusin seaduse jõusse ja alahindasin nõukogude ajal kujunenud tavade elujõulisust. Tahan vabandada kõigi inimeste ees, kellele reform on toonud kaasa kannatusi ja pettumust.  

Omandireformiga on seotud rida müüte, mida nüüd, reformi lõppjärgus on võimalus kas kinnitada või  ümber lükata. Üheks nendest on süüdistus, et Laari valitsus laiendas ülemääraselt õigustatud isikute ringi tuues sisse õdede-vendade liini. Tegelikult langes see otsus juba aasta enne Laari valitsuse ametisse astumist, kui Ülemnõukogu võttis vastu maareformi seaduse. Siis toodi arutlustes välja, et Siberisse jäänud õigusjärgse omaniku maa pärija ei peaks olema riik, vaid sama pere lapsed. Registri andmetel  moodustavad kõrvalliini nõuded 7 protsenti kõigist maa tagastamise ja kompenseerimise nõuetest, seega pole kõrvalliinil nii suur tähtsust,  kui seda arvatakse.

Üheks kõige suuremaks müüdiks, mis visalt edasi hingitseb, on lugu sellest, kuidas Laari valitsus laskis põhja Eesti põllumajanduse. Tõele au andes tuleb tunnistada, et  põllumajandusreform oli praktiliselt ainuke reform, mis  juba enne Laari valitsust oli hoo sisse saanud.

Kui ma midagi oleksin tahtnud tõsiselt omandireformis muuta, siis oli see põllumajandusreform.  Mulle ei mahtunud pähe, et  Ülemnõukogus  vastu võetud põllumajandusreformi seadusega pandi maaelanikkond vastutama nõukogude võimu kuritegude eest, sest kollektiviseerimise pidid kinni maksma reformitavad kolhoosid ja sovhoosid oma varaga.  Aga 1992. aasta sügiseks oli  reform juba nii kaugele arenenud, et selle põhimõtteid muuta oli praktiliselt võimatu. Jäi vaid kiiresti kehtestada seni ületamatuid vastuolusid tekitanud ja kirgi kütnud ühistatud tinglehma hind, mille ma  opositsiooni mõnituste saatel  2003. aasta jaanuaris riigikogust läbi vedasin. Praegu rõõmustavad  maal silma eeskujulikult haritud põllud,  vast oleks aeg sõjakirves maha matta ning  süüdlaste otsimine lõpetada.  

Mul tuli reformimistri ametit pidada koguni kahes valitsuses,  ka Tarandi jõulurahu-valitsuses – kokku kaks ja pool aastat. See oli liiga lühike aeg, et reformidega ühele poole saada. Maareform kogus alles hoogu, nagu ka õigusvastaselt võõrandatud  vara tagastamine ja kompenseerimine. Tööd jätkus ka  järgnevatele valitsustele ja suur tänu neile Laari valitsuse alustatud töö jätkamise eest. Omandireform oli Eesti ühiskonnale raske katsumus, aga me saime sellega hakkama.

Mis puudutab reformiministrit, siis temagi  on jäänud minevikku ja laseb mul  rahulikult oma eluga edasi minna.

Soovin, et Mart kiiresti paraneks, sest Eesti vajab tema kogemustega riigimeest.