/nginx/o/2011/05/26/598598t1h1431.jpg)
Politsei- ja piirivalveameti (PPA) Ida prefektuuri korrakaitsebüroo juht Tarmo Tammiste rõhutab hiljutiste traagiliste tagajärgedega liiklusõnnetuste valguses taas kord helkuri vajalikkust.
Tarmo Tammiste: enesehävitav suhtumine ehk jälle helkurist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Rakke vallas Kapu-Rakke-Paasvere tee 12 km helkurita jalakäija sai autolt löögi, kannatada saanud jalakäija suri haiglas» – just sellise sõnumi osaliseks sain ma eile õhtul. Esmalt jõudsin vaid mõelda, et sel aastal Virumaa teedel on hukkunud praeguseks kokku 18 inimest, kahjuks nendest enamus kas enda tegevusetuse või kuritahtliku käitumise tagajärjel. Üsna statistiline ning karm mõttelend kõigest, kas pole!? Ilmselt ongi aga olgem ka ausad, helkuri vajadusest ning vajalikkusest on räägitud mitmeid aastaid ning õigustusi või vabandusi sellisele käitumisele ei saa olla.
Helkuri kandmise kohustus ei ole seaduseandja poolt formaalne nõue, vaid sellel on suurem eesmärk - seda kandes muutub jalakäija sõidukijuhtidele paremini nähtavaks ning teeb enda liiklemise märgatavalt turvalisemaks. Korralik helkur on auto lähitulede valguses nähtav juba 130-150 meetri kauguselt. Kuigi jalakäija näeb tuledega autot juba kaugelt, eristab autojuht ilma helkurita jalakäijat lähitulede valgusvihus alles 30-40 m kauguselt. Pimedas sõites häirivad juhti veel vastusõitvate autode tuled, kriimustused ja mustus esiklaasil või vihm ja udu, mistõttu halb ilm võib peaaegu poole võrra vähendada seda teepikkust, millel autojuht helkurita jalakäijat märkab. Halvemal juhul on see vaid 15-20 meetrit, mis ei ole piisav, et juht suudaks pidurdades jalakäijale otsasõitu vältida. Kiirusel 90 km/h on auto peatumisteekond kuival teekattel ligikaudu 70 meetrit. Samas märjal või lumisel teekattel on peatumisteekond märgatavalt pikem. Seega asulavälisel teel toimunud otsasõidud lõpevad kas jalakäija surmaga või üliraskete vigastustega.
Liiklusõnnetuste statistika ning füüsika põhitõed peaksid ju üsna selgelt tekitama arusaama helkuri vajadusest ning möödapääsmatusest. Samas on iga aasta neid, kes pooldavad enesehävitavat käitumist ning kaotavad Virumaa teedel helkuri puudumise tõttu elu. Kas peaksime seda lugema iga inimeseõiguseks või sekkuma aktiivselt?
Iga traagiline õnnetus puudutab üsna paljusid inimesi ning meil ei ole moraalset õigust lähedasi ja tuttavaid alt vedada. Hea liikleja - usu, helkuri kandmine hoiab Sind kurvaks statistikaks muutumisest. Lisaks on meil kõigil olemas keegi, kes meid kodust lahkudes tagasi ootab, on need siis vanemad, lapsed, sugulased või head sõbrad tuttavad.
Arvestades hetke ilmastikuolusid, teeb politsei üleskutse kanda asulavälisel teel helkurvesti, mis küll pole kohustuslik, kuid mis teeb sind kõigile autojuhtidele kindlasti nähtavamaks, kui vaid helkuri kandmine. Lisaks näidakem üles empaatiavõimet ning kontrolli oma lähedasi, et kodust väljudes oleks kinnitatud helkur.