FOTO: Scanpix / kollaaž Katri Karing

Aastail 2001–2004 Isamaaliitu kuulunud Pia Kurro kirjutab, et ideaalse erakonna retsepti otsimise asemel võiks erakondadest hoopis loobuda.

Eestis kestab arutelu erakondade üle – kodanikkond tundub et on kasvavalt rahulolematu sellega, kuidas meil riigivõimu kavandatakse ja teostatakse. Viimases Sirbis (19.10.12) otsib ettevõtja Karli Lambot nüüd ideaalse erakonna retsepti. Lubage, et kunagise erakonnaliikme ja teemat pikalt kõrvalt jälginuna pakun välja veidi kardinaalsema lahenduse – loobume erakondadest hoopiski.

Keeleteemalisi anekdoote parafraseerides: vastab teguviisile - plats puhtaks!

Loeme nad ajalooliseks umbteeks, juhuslikult sündinud lahenduseks, mida on parema idee puudusel ikka ja jälle kopeeritud, kuid mis, olgem ausad, end tegelikult enam ei õigusta.

Erakondadest ühelgi pole sisulist pikaajalist poliitilist programmi, mille alusel Eestit juhtida, ei ole parema Eesti retsepti. Kuna erakonnaseaduse järgi on nad kohustatud väljendama vaid oma liikmete ja toetajaskonna poliitilisi huvisid, esindavad nad reaalsuses vaid tühist osa Eestist, omades ometigi volitusi otsustada meie kõikide üle. Ka  efektiivsus (ja motiivid) riigivõimu teostajatena on kahtluse all. Kõige olulisemalt ei ole seeläbi suudetud hoida rahva moraali. Pikki aastaid jälgida, kuidas kellelegi, kes oma tööga tegelikult hakkama ei saa, kes sellest isegi ei huvitu enam kui hädapärast vaja, tema hästi tasustatud töökoht on ometigi tagatud? Moraalita rahvas on nagu ussitama läinud seen, mis, kui auke on saanud piisavalt, ühel hetkel kokku vajub.

Kuid erakonnad ei olegi tegelikult oluline tegur ei meie riigikorralduse ega ka demokraatia säilitamise seisukohalt. Nendest loobumine ei muudaks oluliselt midagi meie riigi juhtimise struktuuris, lihtsalt nende ülesanded tuleks teistele ära jaotada. Võime neid pidada ajaloolisel Inglismaal juhuslikult tekkinud tupikteeks poliitikas, mis end enam ei õigusta, kuigi nelisada aastat tagasi ehk küll. Siis koosnesid parteid nimelt (ja võite mu sõnu kättesaadavatest allikatest ise kontrollida) jõudeelu elavatest maaomanikest ja kaupmeestest, kellel oli nii aega kui ka tõenäoliselt oma aja parimad juhtimisteadmised. Nende kaasa rääkimine riigi poliitikas oli ehk isegi õigustatud.

Kuid 19. sajandi lõpus asutati Ameerikas esimesed juhtimisteadust õpetavad koolid, kust hakkasid väljuma professionaalsed juhid sealsete pead tõstvate suurettevõtete tarbeks. Ka meil Eestis on nüüd juba võtta konkeetselt juhiks ja juhtima õppinud inimesi. Siis miks endiselt usaldame riigi sisuliselt asjaarmastajate hoolde, kelle tausta ega teadmisi (rääkimata isikuomadustest, motiividest ja kõigest sellest, mida uurib isegi väikeettevõte endale juhti otsides) me pole absoluutselt kontrollinud.

Erakonna kaudu Eesti tuleviku kujundamisel kaasa rääkimiseks on praegu vaja lihtsalt tõsta käsi ja öelda: ma tahan! Milliseid ullikesi neis, teate, leidub!? Ka ei ole normaalsel kodanikul tänastes oludes tegelikult aega erakondlikus demokraatias osaleda. End poliitikate ja nende arengutega kursis hoida suudab ainult see, kellele tema erakonnas osalemine sisuliselt kinni makstakse seeläbi, et erakond palkab ta tööle või siis sokutab tööle riigikokku või valitsusse või muusse ligipääsetavasse ametisse. (Pole siis ime et riigikokku tagasi pürgitakse iga hinna eest.)

Meil ei olenii suurel arvul jõudeinimesi ega rantjeedest juhtimisgeeniusi, et nendest saaks tegelikult toimivaid erakondi moodustada. Seetõttu on meie erakonnad puhas butafooria – väike rühm professionaalseid poliitikuid, nn tagatuba, ja kohustuslik arv lihtliikmeid, kes ei ole kursis, ei jõua järgi, ega küündigi mõistma, mis toimub, kuid siiski heal meelel käivad koosolekutel, mis on siiski tore seltsielu vorm ja kohv on harilikult ka päris normaalne.

Ega me polegi ka oma sellises olukorras üksi ega ainulaadsed. 2011. aasta aprillis kirjeldab ajakiri The Economist artiklis «Suured telgid kuivavad kokku», et terves Lääne-Euroopas on erakonnad kaotamas hääli, ja populaarsust. «Kui puudub tugev ideoloogia, siis on vähe põhjust suurtel parteidel koos püsida,» ütleb artiklis Firenzes asuva Euroopa Ülikool-Instituudi (Euroopa teadusuuringute ja doktoriõppe keskuse) võrdleva poliitika professor Peter Mair.  

Siis – loobume sellest vormist, mis enam ei toimi! Kuidas see siis välja näeks?

Demokraatlik kontroll riigi üle jääks alles – seda teostaksime endiselt meie, riigi kodanikud, oma palgalise esinduse ehk riigikogu kaudu. Kuigi riigikogusse me ei valiks enam erakondi, vaid üksikisikuid. Puhtalt mehi ja naisi, kes on oma nime väärilised ja loodetavasti soovivad seista selle eest, et see nimi puhas püsiks.

Erakondade üks karuteeneid nimelt tundub olevat ka, et (vastupidiselt oodatule) nad mitte ei suurenda vastutust, vaid aitavad sellel hajuda. Kui vastutavad kõik, ei vastuta lõpuks mitte keegi – üks näitab ühele ja teine teisele ning kui erakond jääbki süüdi ja nimi kannatab, siis ärinime saab ju alati muuta, või liituda mõne teise erakonnaga uue nime all.

Ristinime niisama lihtsalt ei vaheta või igatahes ei vaheta fassaadi.

Valitsuse ehk riigi juhtimise ostaksime sisse teenuse korras, juhtimiseks kvalifitseeritud inimestelt. Ideaalis kuulutaksime riigihanke Eesti juhtimiseks, kus saavad osaleda professionaalsed juhtimismeeskonnad, kellel on välja pakkuda asjakohaselt kvalifitseeritud inimesed valdkonnajuhtideks (nn ministrid) ning järgmise 4-5 aasta tegevuskava koos eelarveprognoosidega.

Professionaalsel juhil harilikult on motivatsioon pakkuda võimalikult paremat teenust, sest seda eeldab kutseau. Tema järgmine palkamine sõltub otseselt tema eelmistest tulemustest.  Ning konkurentsi on lihtsam laiendada, kuna märksa rohkem on maailmas inimesi, keda veetleb asjalik, motiveeriv ja karjääri edasi viiv amet koos suurepärase palgaga, kui on inimesi, kes sooviksid end siduda kestva hämamisega korrapäraselt korraldatavatel butafoorsetel «pioneerikoosolekutel» liikmetele, kellest tegelikult midagi ei sõltu, kuna nad kas pole võimelised kaasa rääkima või neid lihtsalt ei võeta arvesse.

Üritus suure tõenäosusega tekitab ka rahvusvahelist elevust, mis ju konkurentsile ainult kaasa aitab, kutsudes kohale ehk ka rahvusvahelisi osalejaid. Miks mitte – neil on tõenäoliselt märksa keerulisem «märkamatult» terve vana sõpruskonda enda alluvusse tööle palgata. Kas see tähendaks, et ka Venemaa kodanikud võiksid osaleda Eesti juhtimises? (Küsin selle küsimuse ise enne, kui seda küsib keegi kommentaariumis.) Korrektne vastus oleks vististi, et oleneks osalejatele seatud tingimustest ning sinu ja minu valikutest.

Seda, kes, milline meeskond, saab juhtimisvolitused, otsustaks niisiis endiselt Eesti rahvas korralistel valimistel, lihtsalt me ei peaks enam valima pelgalt reklaamloosungite vahel, vaid valiksime professionaalselt koostatud juhtimisprogrammide seast. Ometi kord muutuks «Millist Eestit me tahame?» retoorilisest küsimusest reaalseks valikuks.

Juhtimismeeskondadel oleks kohustus selle valiku väljatöötamisel ja väljapakkumisel lähtuda Eesti heakskiidetud visioonist. Visiooni kiidaks heaks kas riigikogu või rahvas otsehääletuse teel, siin on võimalusi. Kuid kes selle visiooni esitaks?

Siin jään veidi hätta, kuid pakun, et esitada võiks president. Presidendi roll on praegu napp, kuid selliseks ülesandeks sobilik, ja autoriteet riigi esimese mehe või naisena on endiselt piisav, et (kui midagi tarka oleks öelda) teda ka kuulataks. Visionäärid ehk inimesed, kes on suutelised tulevikku ette kujutama ehk kavandama, on sageli üksikud hundid – ka see sobib, sest ainult ühte korraga meil ju ongi vaja. Ja me teaksime lõpuks ometi, milleks me presidendi valime, seega ka – missuguse inimese peaksime valima. Praegu, kus valitseb teatav segadus ja kõhklus, näib suur osa inimesi arvavat, et president on lihtsalt esindusmissiooni täitev isik, kes siis ka valitakse võimalikult esindusliku olekuga, rohkem nõudmisi vististi polegi.

Seega – president, kes pakub visiooni ja jälgib, et sellel teel püsitakse. Riigikogu, kes jooksvalt kontrollib, et valitsus visiooni teostaks, ning arutab ja kinnitab selleks vajalikke otsuseid, milleks neil on mandaat, kuid valitsusel ei. Ning rahvas, kes on välja valinud, millist Eestit järgmiseks 4-5 aastaks näha tahab, ning valinud oma seaduslikud esindajad riigikogu näol kontrollima, et see tõesti ka nii toimuks (panete tähele: kontrollija on kontrollitavast sõltumatu), on vaba tegelema omaenda eluga professionaalselt organiseeritud ja arenevas riigikeskkonnas, mille korraldamisse ta ei pea pidevalt sekkuma.

Tähelepanelikum lugeja ehk juba märkas, et see mudel juba täiesti rahuldavalt toimib ärikeskkonnas aktsiaseltside näol, mida juhib professionaalne palgaline juhtkond, kuid kontrollivad - omanikud-aktsionärid.

Idee on alles traagelniitides ja ma polegi kõikide seotud valdkondade asjatundja ka, kuid pakun ta välja ühiseks aruteluks, kriitikaks ja edasiarenduseks. Sest mida on meil kaotada? Kõigest erakonnad...