Prokuröri võitlus õigluse eest

Heili Sepp Foto: A.Peegel

Kevadel, kui riigiprokuratuur oli värskelt algatanud Reformierakonna rahastamise kriminaalasja, mainiti mulle neljasilmavestluses, et juhtivat riigiprokuröri Heili Seppa ja peaprokurör Norman Aasa ähvardavad ametis tagasilöögid.

Prokuratuur ei suutvat uurimisi korrektselt juhtida ja piinlik näide olevat kohe-kohe avalikuks saamas. Nädal aega hiljem tuligi riigiprokuratuuri palju kritiseeritud kohtuotsus, mis mõistis Villu Reiljani ja maadevahetajad kõigis süüdistustes õigeks.

Ootasin huviga, mis saab olema põhjus Sepa või Aasa ametist tagasikutsumiseks. Ja kuidas Reformierakond seda kõike selgitab. Õnneks ei järgnenud midagi.

No mis hullu ikka juhtuda võib, kui teed oma töös asju õigesti, ütleb Heili Sepp, kui temalt küsida, kas ta kartis ametikoha pärast. Sepa printsipiaalsus on tuntud. Ta võib olla äkiline, terava ütlemisega, isepäine ja mõnedes asjades ettearvamatu.

Tal on kõrge moraalitunne. Ta peab tähtsaks õigeid lahendusi ega hooli, milliseid vastulööke õigluse taotlemine võib kaasa tuua. Selles kontekstis oli Sepp skandaalse Silvergate’i kriminaalasja uurimise juhiks õige inimene. Ei mingeid härratamisi. Sõltumata uurimisaluse positsioonist tuleb kõigisse võrdselt suhtuda, olgu ta või härra minister isiklikult.

Seadus andnuks Sepale võimaluse kriminaalasi süü tõendamatuse tõttu lakoonilise määrusega lõpetada. See polnuks kergema vastupanu tee, kuid Sepa karjäärile võinuks see võimukabinettide aruteludes kunagi kasu tuua.

Selle asemel kirjutas ta 36 lehekülje pikkuse teksti, mis sisaldab selgeid viiteid uurimisaluste juriidiliselt korrektsele hämamisele. Milleks muuks pidada kümnete annetajate antud ütlusi raha päritolust. Neis ütlustes avaneb lugejale Reformierakonna eetiline taust.

Miks Sepp pika määruse kasuks otsustas? Midagi pidi inimestele ju selgitama, ütleb ta. Uurimise alguses lootis ta, et inimesi, kes nõustuvad ebaseaduslikust rahastamisest rääkima, leidub rohkem kui need kuus, kes Silver Meikari juttu kinnitasid. Aga võib-olla ei olegi neid inimesi üldse olemas, küsib ta.

Peaminister ütles pärast uurimise lõppu, et kulunud uurimisressurssi võinuks kasutada hoopis Türi või Viljandi vägivallajuhtumite uurimisele. Puhas demagoogia, kui võtta arvesse tõsiasja, et Silvergate’iga tegelesid keskkriminaalpolitseis uurija, jälitusametnik ja kaks analüütikut.

Reformierakonda pitsitanud Sepp on endine justiitsiministeeriumi kõrge ametnik Rein Langi alluvuses. Asekantsleri kohalt prokuratuuri naasmiseks rääkis talle pika veenmise tulemusena augu pähe peaprokurör.

Sepp on juhtinud mitut suurt kriminaalmenetlust: riigireetur Dressen, korrumpeerunud kaitsepolitseinik Põder, Liibanoni pantvangidraama. Suure töökoormuse tõttu näeb teda sageli Wismari tänava prokuratuurihoones hilisõhtuti ületunde tegemas. See on ka põhjus, miks Sepp teinekord hommikuti tööle hiljaks kipub jääma.

Ent lisaks tugevale juristile peitub Sepas soov mõista inimestega toimuvat laiemalt. Alles sel kevadel lõpetas ta cum laude Tartu Ülikoolis religiooniantropoloogia magistrantuuri. Praegu õpib ta psühholoogiat.

Ei, Heili Sepp ei ole usklik, pigem hoopis uudishimulik. Seda kohati satiirilise huumorimeelega prokuröri huvitavad elu palju enamad küljed kui kitsas juriidika.