CDd on suremas, muusikaäri tulevik kuulub veebiteenustele ja vinüülplaadist saab suure tõenäosusega üks väheseid füüsilisi helikandjaid, mille turg on endiselt elujõuline, leiab muusikaekspert Juko-Mart Kõlar Sirbis.
Juko-Mart Kõlar: kuidas kümne aasta pärast teenida salvestatud muusika müügiga?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Diskussiooni lähtekohaks on Hamburgis Reeperbahni festivalil kõlama jäänud arutelud, mis annavad orientiire praegustes megatrendides, mis mõjutavad kogu muusikatööstuse tulevikku vältimatult ja pöördumatult. Keskendun artiklis salvestatud muusika müügi võimalikele tulevikustsenaariumidele.
Plaadimüügi olevik
Muusikaajakirja NME andmetel kukkus CDalbumite müük 2012. aasta esimestel kuudel XXI sajandi kõige madalamale tasemele ja aastaseks languseks võib taas prognoosida hinnanguliselt 15%. Šveitsis registreeritud mittetulundusliku ühingu IFPI, mis esindab salvestatud muusika tööstuse huve üle kogu maailma, andmetel vähenes plaadimüük 1999–2010 absoluutväärtuses 45% ja see trend jätkub kiirenevas tempos.
Siin tuleb esile üks huvitav trend: kui veel viis aastat tagasi oli üsna levinud muusika (illegaalne) allalaadimine, siis viimastel aastatel on see väga tugevalt asendunud «striimingu» ehk internetis kuulamise-vaatamisega. Noorem põlvkond on aru saanud, et muusika on niikuinii alati ja igal pool kättesaadav, seda ei ole vaja enam alla laadida. Viimase ehedaimaks näiteks on YouTube: isegi maailmakuulsad artistid panevad oma turunduskampaania osana uued heli- ja videosalvestused üles, et sellega uut kuulajaskonda võita. YouTube’i sarnaste kanalite potentsiaalist saavad kasu ka vähem tuntud artistid, kellel on ühelt poolt võimalus oma muusikat rahvusvaheliselt tutvustada, teiselt poolt aga oht lõpututesse internetiavarustesse ära kaduda.
iTunes, Amazon ja teised
Salvestatud muusika müügi tulevikku silmas pidades ei saa üle ega ümber iTunesist, Amazonist, aga ka teistest väiksematest mitmeid ärimudeleid kasutavatest muusika edasimüüjatest, näiteks soomlaste loodud Gogoyokost, mis võimaldab muusikat osta otse artistidelt, jättes «ebavajalikud puuk-vahendajad kõrvale», nagu kriitikud neid kiidavad. Tänapäeval on teoreetiliselt kõigil artistidel võimalik oma muusikat iTunesis müüa, kasutades selleks suuremaid agregaatoreid, kes panevad väikese vahendustasu eest muusika iTunesi enda kataloogi osana müüki. Kuna iTunes pakub võimalust tõepoolest kiiresti, soodsalt ja legaalselt soetada kõige erinevamat muusikat gregooriuse koraalist improvisatsioonilise jazzi ja kõige uuemate klubihittideni – uskuge mind, olen sinna ise korduvalt tundideks «kinni jäänud» –, siis pean vähemalt lähiaastatel reaalseks iTunesi ja teiste selliste edasimüüjate turuosa suurenemist eelkõige illegaalse tarbimise arvelt. See eeldab muidugi, et ühiskonnas kasvab vastav populatsioon, kes saab maksta ja on valmis muusika eest krediitkaardiga maksma.
Kuidas siis ikkagi plaadifirmad oma investeeringu tagasi teenivad ja milline on nende tulevik? Esiteks tuleb silmas pidada, et maailmas on eelmisest nädalast, mil Universal ostis 1,9 miljardi dollari eest hiigeltehingus EMI Music Groupi (viimase tuntumad artistid olid näiteks The Beatles ja Coldplay), alles jäänud ainult kolm suurt plaadifirmat (nn major labels või The Big Three Labels), mille käive moodustab 80% kogu maailma plaadimüügiturust: Warner Music Group, Sony BMG ja Universal Music Group. See tähendab, et need kolm omavad märkimisväärselt suurt turuosa, et isegi kahaneva turu situatsioonis veel vähemalt mõnda aega kasumit teenida.
Teiseks, plaadifirma kontseptsioon on viimasel kümnendil drastiliselt edasi arenenud ja plaatide väljaandmise kõrval tegeleb plaadifirma tänapäeval paljude teiste valdkondadega: näiteks «360° leping» väljendab artisti ja plaadifirma ärilist suhet, mille järgi tegeleb plaadifirma nüüd ka artisti promotsiooni, kontserttegevuse, muusika kirjastamise ja meenemüügiga, jagades samal ajal artisti genereeritud tulu nendest valdkondadest. Kolmandaks on tugevalt esile kerkinud internetipõhised muusika kuulamise keskkonnad nagu Grooveshark, Jango, Audiolizer, Deezer, Pandora ja Spotify, millest enamik veel üle maailma (sh Eestis) ei tööta, kuid mille potentsiaali suured plaadifirmad on juba märganud. Nende ärimudelid varieeruvad, kuid üldiselt antakse kuulajatele valida, kas vaadata-kuulata muusika vahele reklaame või maksta igakuine sümboolne tasu ja kuulata meelepärast muusikat reklaamivabalt. Enamik internetipõhiseid muusikakuulamise keskkondi pakubki kuulaja sisestatud märksõnade põhjal talle meelepärase muusikavaliku.
Kõige huvitavama näite pakub ilmselt 2008. aastal Rootsi idufirma loodud internetis muusikakuulamise keskkond Spotify, mis on sõlminud koostöölepingud kõigi suurte ja mitmete väiksemate plaadifirmade teiste partneritega, mille tulemusena ulatub nende muusikakataloog üle 15 miljoni teoseni. Spotify tasuta kuulamise periood on kuus kuud, misjärel piiratakse kuulamisaega 10 tunnini kuus, aga tasu maksvad kliendid saavad muusikat kuulata reklaamivabalt ja piiramatult ning lisatasu eest veel näiteks parema helikvaliteediga faile. Loomulikult on Spotifyl ka raadio funktsioon, kus kuulajale luuakse tema maitse-eelistuste põhjal sobiv muusikavalik. Erinevalt konkurendist Pandorast võimaldab Spotify raadio piiramatus koguses teoseid vahele jätta. Spotify ametlike majandustulemuste põhjal teenis ettevõte 2011. aastal 236 miljonit dollarit, millest 83% tuli registreeritud tasulistelt kasutajatelt, seejuures maksis ettevõte 229 miljonit autori-, levitus- ja muudeks tasudeks. Spotify esindaja sõnul tõotab see aasta topeltkasumit, mis samuti viitab toimivale ärimudelile.
CDde kurb lõppvaatus
Spotify on üks paljude seas, mis on tulnud, et jääda. Noorem põlvkond ei ole harjunud enam CDsid ostma ja vanem põlvkond kuulab neid peamiselt autos. Eelnevalt oli juttu aasta-aastalt kahanevast plaadimüügist, kuid lõplik surmahoop saabub ilmselt siis, kui kiire internet levib juba kõikjal ja autotootjad paigaldavad uute mudelite standardvarustusse modemid, millega tulevad kaasa koostöölepingud Spotify-laadsete sisutootjatega. Siis on CDplaatidega kõik, järele jääb tõesti minimaalne tarbijaskond, kuid raha liigub juba mujal. Kui Spotifyl oli sellel aastal juba üle nelja miljoni tasulise kasutaja, kes oli valmis maksma umbes kümne CD maksumusega võrdset igakuist tasu, siis see näitab, et raha ei ole salvestatud muusika müügist kuhugi kadunud, lihtsalt ärimudelid on edasi arenenud.
Lõpuks võib ühe huvitava trendina välja tuua vinüülplaatide müügi märkimisväärse kasvu just viimastel aastatel. The Telegraphi toimetaja James Hall juhib tähelepanu, et ainuüksi 2011. aastal kasvas BPI (British Phonographic Industry) andmetel vinüülide müük Suurbritannias 40% ja mitmed superstaarid, näiteks Lady Gaga ja Kings of Leon, andsid oma salvestised välja vinüülidel. Mõnevõrra üllatavana, kuid siiski loogilistel põhjustel: globaalselt kasvav muusikagurmaanide hulk, kes peab lugu analoogsalvestustest, võib selle sektori elujõulisust ja miks mitte kasvu näha ka kümme aasta pärast. Läheksin isegi kaugemale ja ütleksin, et vinüülplaadist saab suure tõenäosusega üks väheseid füüsilisi helikandjaid, mille turg on endiselt elujõuline.