Koolilapsed.

FOTO: Mihkel Maripuu

Rootsi eelkoolis panustatakse loovusesse ja kasvukeskkonna väärtustamisse, kirjutavad Tiina Peterson ja Regina Eimre Õpetajate Lehes.

Rootsis nimetatakse koolieelseid lasteasutusi eelkoolideks (pre-school), need on mõeldud lastele esimesest kuuenda eluaastani. Rootsi eelkoolides osales 2009. aastal 89% 1–5-aastastest ja 94,6% 4-aastastest kuni kooliminekuealistest lastest.

Alusharidusele lähenetakse terviklikult, hõlmates laste arengu toetamist, õppimist ja hoidu. Rootsis on 1–5-aastastele lastele riiklik eelkooli õppekava ja 6-aastastele riiklik eelkooli õppekava kooli ettevalmistusklassis õppimiseks. 2010. aastal viidi eelkooli õppekavasse sisse selgemad eesmärgid laste arengu toetamiseks keele, matemaatika, loodusteaduste ja tehnoloogia ning kultuuri vallas. Rootsi õpetajad armastavad kasutada õppekava kohta väljendit «õppekava on õhuke, aga sisu on sügav – endal tuleb teha palju tööd». Iga valdkonna juures on toodud õpetaja vastutus üksikisiku ja meeskonna tasandil.

Omavalitsused toetavad täienduskoolitust

Kohaliku omavalitsuse kohustus on tagada kõigile lastele, kelle vanemad soovivad, võimalus omandada alusharidus piirkonna haridusasutuses. Lapsevanema taotlus tuleb rahuldada nelja kuu jooksul alates selle esitamisest. Alusharidust võimaldatakse munitsipaal- ja eraeelkoolides ning päevahoidudes. Ühe juhataja juhtida võib olla mitu eelkooli ja lisaks päevahoiud. Enamasti töötab juhataja alluvuses kuni 40 töötajat ja eelkoolis käib ligikaudu 200 last. Probleemiks on kvalifikatsiooninõuetele vastavate õpetajate vähesus, vaid pooltel õpetajatel on kõrgharidus. Rootsi riik ja omavalitsused toetavad õpetajate täienduskoolitust. Omavalitsused teevad koolituste korraldamisel tihedat koostööd ülikoolidega, näiteks Stockholmi ülikooli Reggio Emilia instituudiga. Õppekirjandus on eelkooli töötajatele veebis kättesaadav.

Kasvukeskkond kui õpetaja

Rootsi eelkool on tugevasti mõjutatud Reggio Emilia pedagoogikast, mis põhineb üldõpetusel ja rõhutab tüdrukute-poiste loovust, arengut ning kasvukeskkonna väärtustamist. Tähtsaks peetakse mängimise ja õppimise miljööd, mis ei ole sisustatud standardsete mänguasjadega, vaid looduslike ja jääkmaterjalidega ning eri tegevusnurkadega. Kasvukeskkond on teiste laste, lapsevanemate ja õpetajate kõrval samuti lapse õpetaja. Tähtsaks peetakse miljöö uudsust ja selle muutmist, luues põnevaid olukordi laste loovuse soodustamiseks. Eesti pedagoogikas võib paralleele tõmmata Johannes Käisi üldõpetusliku tööviisiga, mis rõhutab õppimisel koduloolist aspekti. Reggio Emilia pedagoogikal on ühisjooni laste aktiivõpet toetavate suundadega: Montessori, «Hea alguse», keelekümblusmetoodika, Waldorf-pedagoogika, avastus- ja õuesõppega.

Lapse õppimist ja arengut stimuleerib kõige paremini kasvukeskkond, mis pole lõpuni valmis, kus lapsed saavad katsetada, eksperimenteerida ja avastada. Keelt ja matemaatika mõisteid õpitakse mängu abil. Õpetajad ja õpetaja abid (keda Rootsis nimetatakse hoidjateks) leiavad laste individuaalsusest lähtudes parimad õpetamisstrateegiad. Nad jälgivad, mis lapsi huvitab, mida nad teada ja teha tahavad ning kuidas siduda seda õppe-kasvatusvaldkondadega. Mängu abil õppimise suunamisel on õpetajatele ja õpetaja abidele toeks pedagogista (õppealajuhataja), kelle peamine ülesanne on olla igapäevase õppe-kasvatusprotsessi keskel, juhendada ning leida koos kolleegidega edasiminekuvõimalusi.

Õppimine väikestes rühmades

Laste paremaks interaktsiooniks on oluline, et õpetajad ja õpetaja abid töötaksid nendega väikestes rühmades (kuni kuus last). Päevakava ja töökorraldus võimaldab tööd korraldada nii, et ajal, mil lapsi on lasteaias kõige enam, on lastega rohkem täiskasvanuid. Varahommikul võib üksikud lapsed vastu võtta ühe rühma õpetaja või õpetaja abi, kelle tööülesanded ja vastutus on eelkoolis kindlaks määratud, samuti on vähem täiskasvanuid õhtul. Alby eelkooli Öökull ruumid on lahendatud viisil, et lapsed saavad tegevusnurkades koos õpetaja või õpetaja abiga tegutseda. Kunstikasvatuse ja loovuse toetamiseks on sisustatud ateljee rikkalike kunstitarvete, poolfabrikaatide, looduslike ja jääkmaterjalidega. Kunstikasvatus on seotud kõigi õppevaldkondadega (keele, matemaatika, loodusteaduse ja tehnoloogia ning kultuuriga). Lisaks rühma pedagoogidele koordineerib kunstitegevust ateljerista (kunstiõpetaja).

Pedagogista analüüsib rühma personaliga, kas lastel on huvitavad võimalused mängida ja väikestes gruppides tegutseda. Koos leitakse kasututele ruumidele, sealhulgas koridorisoppidele, uus funktsioon. Näiteks on sisustatud väike nurk laste esinemisoskuse arendamiseks – kasutatud on ülevärvitud kaubaalust ja teisel pool tuba on pealtvaatajatele pehmed padjad. Nii saavad esinemiskogemuse juba 2–3-aastased, areneb laste enesekindlus, kuulamis- ja väljendusoskus.

Loov projektõpe

Õppe-kasvatustegevuse kavandamisel on aluseks laste huvid, areng ja ümbritseva kasvukeskkonna võimalused. Näiteks annavad õpetajad lapsevanematele ja lastele suveks ülesande selgitada välja, mis on nende lemmiktegevus, tulemustest lähtuvalt koostavad õpetajad õpiprojektide eesmärgid ja lõimivad nendesse õppe-kasvatusvaldkondade sisu. Üks õppeperiood ei pea piirduma nädalaga, vaid ühe projekti teemal võib peatuda kuu või rohkemgi. Õpiprojektide arendamisel lähtutakse lastelt saadud ideedest ja mõtetest, kaasatakse õppeteemade tutvustamisse lapsevanemaid ja korraldatakse õppekäike piirkonna ettevõtetesse. Projektõpe võimaldab õppe-kasvatusprotsessi paindlikult korraldada ning soodustab laste loovust. Näiteks imestas Rootsis üks teedeinsenerist lapsevanem, et lapsed küsisid eelkoolis temalt küsimusi, mida on küsinud üliõpilased.

Pedagoogiline dokumenteerimine

Fookuses pole mitte õiguslike regulatsioonide sätestamine ja täitmine, vaid õppe-kasvatustegevus ning selle analüüs. Dokumenteerimise eesmärk on rakendada lapsest lähtuvaid õppe-kasvatusstrateegiaid, vajadusel muuta pedagoogilist praktikat ja luua uusi võimalusi lapse individuaalse arengu soodustamiseks. Õpetajad kuulavad ja vaatlevad lapsi, jäädvustavad õppimist näiteks fotodele ja videotele, viivad läbi tegevusuuringuid ning analüüsivad õppe- ja kasvatustegevust.

Kohalik omavalitsus hindab laste mängu, sotsiaalsete suhete ja õppimise põhjal eelkooli juhtimist ja töötajate vastutuse võtmist. Igal aastal täidavad eelkoolid kvaliteediküsimustiku, kus kajastub pedagoogiline refleksioon. Juhtidelt eeldatakse uuenduslike õppe- ja kasvatusprotsesside käivitamist.

Laste arengu hindamine

Tüdrukute ja poiste arengu hindamisel tuleb jälgida õppe-kasvatusprotsessi ning mõtestada, mida laste käitumises ja arengus märgatakse. Kui lapsel on keskendumisraskused, saab õpetaja algatada tegevusi, mille abil lapse kontsentreerumist soodustada.

Näiteks olukord, kus 15 last istuvad hommikuringis ja vastavad õpetaja traditsioonilisele küsimusele «Mida sa nädalavahetusel tegid?». Kõik vastavad viisakalt, välja arvatud üks poiss. Samas juhtum, kus eespool kirjeldatud rühma õpetaja ja õpetaja abi on organiseerinud õppe-kasvatustegevused väikestes gruppides ja lapsed saavad meisterdamiseks kasutada huvitavaid vahendeid. Poiss, kellel oli hommikuringis raske keskenduda, on nüüd täielikult õppimisest haaratud. Õpetaja ja õpetaja abi ülesanne on märgata ja toetada lapse individuaalsust ning tekitada olukordi, mis pakuvad lapsele rõõmu, entusiasmi ja arenguväljakutseid, mitte tegevusi, mis muutuvad iga korraga igavamaks.

Igaüks mõtleb enda eest

Tegevuskultuuri peamine eesmärk on luua pedagoogilisi praktikaid, mis võimaldavad tegutseda lapsest lähtuvalt. Tegevuskultuur koosneb nii täiskasvanute kui ka laste panusest. Edasiviiv jõud on ühised eelkooli töötajate, sh õpetaja abide refleksioonid, mis tuginevad teadmisele «iga inimene mõtleb enda eest, teised ei mõtle minu eest». Rühmades, kus õpetajate ja õpetaja abide vahel toimub sisuline pedagoogiline diskussioon, on laste areng paremini toetatud. Eelkooli ruumide üldkoristus ei sega õppe- ja kasvatustegevust, sest see toimub ajal, mil lapsed on läinud lasteaiast koju.

Rootsi õppeseminarilt saadud kogemused on vajalikud teadvustamaks, millised on meie alushariduse süsteemi tugevused ja arengukohad. Eestis on loodud head võimalused koolieelsete lasteasutuste õpetajate ja juhtide koolituseks. Õpetajahariduses tuleb pöörata senisest rohkem tähelepanu lapse arengu, mängu ja õppimise mõtestamisele, õppe-kasvatustegevuse refleksioonile ning lasteaia tegevuskultuuri arendamisele.

Artikkel on kirjutatud 4.–7. septembrini toimunud haridus- ja teadusministeeriumi, Eesti lasteaednike liidu, Eesti alushariduse juhtide ühenduse, ülikoolide ja kohalike omavalitsuste esindajate Rootsi õppevisiidi põhjal.