Urmas Arumäe.

FOTO: Mihkel Maripuu

Eesti regionaalpoliitikat vedava Siim Kiisleri uued haldusreformialgatused paistsid esmapilgul head, kuid osutusid süvenemisel hämamiseks, kirjutab õigusteadlane Urmas Arumäe Postimehe arvamusportaalis.

Oleks tahtnud regionaalministrit tema uue reformialgatuse eest kiita, aga mida rohkem sellesse süvenesin, seda selgemaks sai, et minister hämab. Ei saagi aru, kas oli vaja üle trumbata justiitsministri riigireformi idee või hullutada inimesi taas enne kohalikke valimisi, kuid midagi uut ja originaalset ministri pakkumisest kahjuks ei leia – eksitavat aga küll.

Millest on jutt? Aastal 2009 soovis Kiisler teha «haldusterritoriaalse korralduse reformi» (tuntud kui 15+5 reformikava, mille tulemusena sooviti olemasolevad vallad kaotada ja tekitada 15 uut maakonnasuurust valda + 5 linna. NB! mitte segi ajada peaministri sõnastatuga «15 aastaga 5 rikkama riigi hulka»).

Nüüdse reformiidee osas ei ole enam selge, millest on jutt. Reformi nimetatakse kord «omavalitsuskorralduse reformiks», siis samas dokumendis «omavalitsusreformiks» ja kohe seejärel «kohaliku omavalitsuse haldusreformiks». Kui keegi teab, mida nende mõistete all mõeldakse, palun andku teada.

Juba aastakümnetega mõõdetavate reformijuttude tulemusena võiks juba vahet teha väljakujunenud reformimõistetel.

Territoriaalse reformi käigus muudetakse piire. Haldusreformi käigus muudetakse riigi halduspiirkondi või moodustatakse näiteks riigi funktsionaalsete avalike teenuste piirkondi (nagu politsei- ja piirivalveameti 4 territoriaalset prefektuuri). Selle alla mahub muuhulgas ka omavalitsusüksuste kohustuslike avalik-õiguslike koostööorganisatsioonide ning vastavate koostööpiirkondade moodustamine. Haldusterritoriaalse reformi käigus tehakse mõlemat – muudetakse piire ja korraldatakse umber haldamist.

Reformide all tuleb mõista ümberkorraldusi, uuendusi ja poliitilisi muudatusi, mille eesmärk ei ole mitte muudatus ise, vaid tahtlik suundumine vähem soovitavast (mineviku) seisundist enam soovitavasse (tuleviku) seisundisse.

Ministri väljapakutud omavalitsuskorralduse reformist on võimalik aru saada nii, et kavas on kohaliku omavalitsuse korralduse seadust (KOKS) muutma hakata. See on kindlasti õige mõte, aga ilmselt ei kanna see reformi mõõtu välja.

Väljapakutud omavalitsusreform ei saa tähendada muud, kui KOKSis defineeritud senise mõiste «omavalitsus» revideerimist. Kui nii, siis jõudu tööle! Aga reformiga poleks taas midagi pistmist.

Ministri nimetatud kohaliku omavalitsuse haldusreformist võib välja lugeda haldusreformi soovi, mille tulemusena moodustatakse omavalitsusüksuste avalik-õiguslikud koostööliidud. Kui nii, siis seda tuleks toetada.

Senine laiem kogemus kinnitab, et territoriaalsed muudatused ei ole otstarbekad ega saa olla ka tulemuslikud, kuna muudatuste tegemine territoriaalses kogukonnas (nt vald) sellest väljaspool asuva jõu (riik) poolt ei ole lühikeses perspektiivis võimalik, pikas perspektiivis pole aga mingit garantiid, et kogukonnad muudatused omaks võtavad.

Sellest tulenevalt saab järeldada, et territoriaalsed muudatused saavad territoriaalse kogukonna kontekstis olla tulemuslikud vaid evolutsioonilise protsessina, väljendatuna liitumise või ühinemisena.

Riigi ülesanne on selliseid protsesse motiveerida ja stimuleerida. Seega saan ma neid teemasid uurinuna asuda seisukohale, et sunniviisilisi territoriaalseid muudatusi (liitmine ja ühendamine) tuleks Eestis välistada (loe selle kohta ka 2009. aasta Riigikogu Toimetistest Almanni ja Arumäe artiklit «Omavalitsussüsteem kui demokraatliku riigikorra alus»).

Pooldada tuleb halduslike muudatuste läbiviimist, milleks, nagu eespool nimetatud, kvalifitseeruvad omavalitsusüksuste avalik-õiguslike koostööliitude lubamine, aga ka maavalitsuste asendamine näiteks ministeeriumi nelja piirkondliku struktuuriüksusega.

Ministri pakutud kuus alternatiivi

Kui ministri pakututest esimene, «las jääda nii kuis oli, las jääda nii kuis on», välja arvata, on teistest variantidest räägitud ja räägitud, kuid kuhugi pole jõutud. Mina isiklikult ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes sooviks olemasoleva olukorra jätkumist. Olen kindel, et ka regionaalminister teab seda. Seetõttu arvan, et minister kulutas asjata maksumaksja raha nn «Minivaldade Eesti» mudeli uurimisele ja analüüsile.

Aga milles seisneb ministri hämamine? Selles, et ta küll kutsub lahkesti üles pakkuma ideid, milline mudel valida, kuid kirjutab samas expressis verbis ette reformi eesmärgi: «reform peab lähtuma sellest, et tekiksid võimalikult võrdse elanike arvuga kohalikud omavalitsused».

Sellega välistatakse kohe «Omavalitsuste Eesti» mudel (nagu ka «Kahetasandilise Eesti» mudel), sest selle/nende puhul olemasolevad omavalitsusüksused jätkavad (vähemalt alguses) samal kujul.

Lisaks on ministri n-ö analüüsis ohtrasti tõendamata väiteid nende mudelite «kritiseerimiseks», mis talle ei sobi (need, kus kohe ei toimu omavalitsusüksuste märkimisväärset vähendamist) ja nende mudelite «kiitmiseks2, mida ta võiks tinglikult oma meeskonna ideedeks pidada (kihelkondlik, tõmbekeskuse ja maakonna mudel).

Härra minister, nii ei tehta! Ei tasu arvata, et omavalitsustegelased on kirjaoskamatud.
Ma ei näe täna küll võimalusi regionaalministri kvantitatiivsete mudelite (omavalitsusüksuses peab elama X tuhat inimest; Eestis peab olema X arv omavalitsusüksusi) läbiminekuks.

Laiem toetus ühiskonnas ja ka erakondade tasandil sellistele raamatupidamislikele mudelitele (Excel-mudelitele) puudub. Omavalitsusüksuste liitmise ja lahutamisega raha juurde ei tule ja professionaalsus ei kasva. Kogukondade lõhkumise tagajärgi ei oska me isegi ette prognoosida.

Ainus, mis Eesti omavalitsussüsteemi tänases seisus võiks aidata, on omavalitsusüksuste avalik-õigusliku koostöö võimaldamine. Just läbi koostöö suudetakse tagada parem avalik teenus, mis ongi ainus mõistlik mõte, miks reformi teha. Kui inimeste elujärg ei parane, pole reform põhjendatud!

«Omavalitsuse Eesti» ehk siis mudel, kus vallad jäävad esialgu sellisteks, nagu nad on (liitumine on jätkuvald võimalik), kuid peavad tegema n-ö kohustuslikku koostööd läbi omavalitsusüksuste avalik-õiguslike liitude, on meie tänases olukorras ainus realistlik mudel.

Siin ei peaks rõhutama mõistet «maakondlik» liit. Minu arust võivad omavalitsusüksused liituda just sellisesse koostööliitu, mis on mõistlik (see puudutab just tänaste maakondade piirivaldasid), mitte olla piiratud nn maakonna piiridega. Ma ei salga, et olen paljude kolleegidega koos just seda mudelit aastaid toetanud ja tutvustanud.

Hilinenud kutse tantsule!

Ministri värske üleskutse istuda lõpuks laua taha ja arutada, millist reformi meil vaja oleks, ei ole uus ega originaalne. Aasta 2009 alguses käivitati suhteliselt laiapõhjalise haldusterritoriaalse korralduse reformi komisjoni töö, mille raporti (koos lühivariandist «Valge paberiga») andis siinkirjutaja selleks 31.08. 2009. aastal korraldatud esinduslikul konverentsil üle nii avalikkuse kui riigi esindajatele (sh ka regionaalministri esindajatele).

Nimetatud komisjoni raport oligi mõeldud reformiteemalise arutelu/diskussiooni alustamiseks, et viia reform läbi 2013. aastaks (st enne lähenevaid valimisi).

Kolm aastat on kulunud, kuid midagi pole toimunud. Nüüd tahab regionaalminister saada asjaosalistelt ja huvilistelt ühe kuuga selgeid visioone ning vähem kui aastaga reformi ära teha. Laenan siinkohal peaministrilt ühe fraasi ja hõikan, et «tule taevas appi!».

Pole veel teadagi, milline mudel valitakse, aga vähem kui aastaga peaks see ei-tea-milline-mudel olema ellu rakendatud. See lihtsalt pole reaalne. See pole ka professionaalne, küll aga poliitiline lähenemine.

Seega regionaalministri kirjas esitatud teisele küsimusele saab kohe ja kõhklemata vastata, et ei näe mingit võimalust ministri pakutud reformi läbiviimiseks veel enne 2013. aasta kohalikke valimisi, kui peetakse silmas «Kahetasandilise Eesti», «Kihelkondade Eesti», «Tõmbekeskuste Eesti» või «Maakondade Eesti» mudeleid. See tants on selleks korraks läbi…

Küll on üsna lihtsalt ja vajadusel ka enne 2013. aasta kohalikke valimisi rakendatav ministri nimetatud «Omavalitsusliitude Eesti» mudel, millele on justiitsministri riigireformi ideede taustal põhjust loota ka Reformierakonna heakskiitu.

Reform on juhtimuslikult muudatuste juhtimine

Kui hinnata olukorda ministri kampaanialiku reformikava järgi, siis tuleb kahjuks sedastada, et minister ei kavatsegi enne lähenevaid valimisi midagi teha. Tsirkust peab rahvas enne valimisi saama ja seda pakub minister kogu raha eest.

Taas kord on (justnagu) arutamiseks lauale virutatud kuu ajaga arvamuse andmiseks mõeldud teostamatu reformikava. Mitte meilt, riigialamatelt, ei pea minister küsima, et millist mudelit te soovite ja milline võiks olla ajakava! Poliitiline eliit peab ise ütlema, mida soovitakse ja kas see ka teostatav on. Poliitilise projektina reform ei teostu.

Meenutan siinkohal dr iur Heinrich Schneideri 1992. aasta novembris (täpselt 20 aastat tagasi) kirja pandud mõtteid: «Reformikavad ning -taotlused kannatavad meil nii omaks saanud lammutamishimu, optimistliku pealiskaudsuse, süsteemituse, analüüsivaeguse ja enesekindluse all, lahendades küsimusi, mida pole veel korralikult sõnastatudki. /…/ Panus on tehtud olemasoleva radikaalsele kõrvaleheitmisele ning uutele lahendustele ja importnäidistele. Reformide puhul on see igati mõistetav, kui seda ei saadaks lihtsameelsus ning mõtlemise pealiskaudsus, kohati isegi mõistusest hüljatud otsinguline aktiivsus. Iga uus ei ole veel parem kui vana ainuüksi sellepärast, et ta on uus.» Sellele on 20 aastat hiljem raske midagi lisada…

Nagu nimetasin, poliitiline eliit (sh minister) peab formuleerima kaks küsimust:
1) Mis on soovitav tulemus? ja
2) Kas see on saavutatav?

Nendele küsimustele vastuse leidmisel eeldatakse, et poliitiline eliit kaasab ka teadlasi, arvamusliidreid ja praktikuid, seades nii eesmärgi kui ajalised piirid. Kuu aega selleks on selgelt ebapiisav!

Reformi läbiviimine on klassikaline muudatuste esilekutsumise kui protsessi juhtimise juhtum. Muudatuste juhtimine on struktureeritud lähenemisviis antud juhul ühiskondlikult väljakujunenud struktuuride muutmisele, mis nagu eespool nimetatud, võimaldab olemasolevast seisundist üle minna soovitud seisundisse.

See, milline see soovitud seisund uue reformi algatajate nägemuses on, ministri esitatud materjalidest otseselt välja ei loe. Ja ei saagi lugeda, kuna laual on 6 erinevat mudelit.

Edukas reform nõuab asjassepuutuvate inimeste kaasamist ja nende osalemist. Muutmisprotsesside tulemuslikkuse huvides on vaja mõista ka vastavaid teoreetilisi seisukohti. Selliste protsesside juhtimine hõlmab praktiliselt kõike asjasse puutuvat, sh inimesi ja muid ressursse.

Protsessi eestvedajate (üleriigiliste reformide korral valitsuse) rolliks on muuhulgas tunnetada ja teada makro- ja mikrokeskkonna suundumusi, et vastata teisele eelnimetatud küsimusele: kas soovitav eesmärk on üldse saavutatav.

Tuleb olla teadlik muudatuse tõenäolistest mõjudest ja saavutatavast eesmärgist (nt avaliku teenuse taseme ja kättesaadavuse tõus). Muudatuste juhtimise teemasid ja üksikküsimusi on muidugi palju.

Suures plaanis võiks vajalikeks etappideks olla:
1) ühiskonna reformiks valmisoleku hindamine ja analüüsimine;
2) muudatuste suuna määratlemine (mis on soovitav tulemus) ja selle saavutatavuse (kas soovitud tulemus on üldse saavutatav) hindamine;
3) muudatuste juhtimise protsessi planeerimine;
4) muudatustega seotud tegevuskava koostamine;
5) uue strateegia ning sellega seotud protseduuride ja kontrolltegevuste rakendamine.

Ühte mainiks veel – protsessi tuleb algusest peale juhtida nii, et sellele saadakse asjast kõige otsesemalt puudutatute (inimesed) toetus. Alles seejärel saab reformi läbi viima hakata ning monitoorida selle tõhusust, viies vajadusel sissevajalikke muudatusi.

Ühes tuleb ministriga nõustuda – ta on olnud liiga jäik teostamatute reformiideede kaitsmisel.