Kalle Muuli: Laar plaanis kurjategijate nottimiseks «surmaeskadroni»

Mart Laar esimest korda valitsusjuhina vannet andmas. Taamal Tunne Kelam. Foto: EFA

Peaminister Mart Laar plaanis 1990. aastate alguses luua salajase «surmaeskadroni», mille ülesandeks oleks saanud toona Eestis võimust võtma kippunud kurikaelad maha lüüa, räägib homme raamatut «Isamaa tagatuba» esitlev ajakirjanik Kalle Muuli intervjuus Postimehe arvamusportaalile.

Millest su värske raamat räägib?

Isamaa erakonna sünnist ja Mart Laari esimesest valitsusest 1992-1994, keskendudes Isamaa vendade tegudele valitsuses. Ta ei ole akadeemiline ülevaade kogu valitsuse tegevusest punktist A punkti B. Ta räägib tolle valitsuse suurematest õnnestumistest ja ebaõnnestumistest, suurematest skandaalidest ja tähelepanu väärinud sündmustest.

Kust see idee alguse sai ning miks just nüüd?

Idee sai alguse hoopis ühest teisest raamatust. Eelmisel sügisel oli mul palju aega ja Postimehe vastutav peatoimetaja Anvar Samost rääkis mulle, et võiks teha raamatu, mis kirjeldaks taustu, miks Eestil on läinud just nii, nagu on läinud. Ja eelkõige kirjeldaks Eesti suuremaid õnnestumisi, kes olid need inimesed nende sündmuste juures, miks nad just nii otsustasid asju.

Seal pidi olema üks peatükk Isamaast, kuidas ta sündis ja Laari valitsus asju otsustas. Seda peatükki kirjutades kogunes aga materjali nii palju, et mingil hetkel sain ma aru, et sellest tuleb omaette raamat. Kui suvel sain teada, et Isamaa korraldab oma aastapäevaks konverentsi, siis mõtlesin, et proovin raamatu selleks ajaks valmis teha, et see ajastuks õigele kohale. See teine raamat, millest kõik alguses sai, on mul alles pooleli, sellest on mul umbes pool valmis kirjutaud.

Nii et see raamat valmis IRList sõltumatult – lihtsalt kaks asja said omavahel kokku?

Jah. Selge see, et kui IRL oleks lihtsalt vait olnud, siis oleks mul raskem kirjutada olnud. Tegelikult on kõik inimesed, keda ma olen appi palunud, olnud väga abivalmid.

Kuskohast pärineb info selles raamatus? Kui tõsikindel saab selles olla?

Nii mälestustest kui dokumentidest. Ma olen teinud pikemaid intervjuusid umbes 30 tollaegse tähtsa otsustajaga ja istunud väga palju arhiivides. Nendest kahest poolest ongi ta koos.

Muidugi, kui sa kasutad mälestusi, siis on alati risk, et keegi mäletab midagi valesti, ja küllap selliseid asju ikka juhtub. Tihtipeale ongi nii, et mälestusi ei saa kontrollida, eriti kui sündmuse juures on ainult üks inimene olnud. Siis peabki kõik tuginema tema mälule. Aga niipalju kui on võimalik olnud, olen ma püüdnud mälestusi dokumentide kaudu kontrollida.

See on jutustus minu suu läbi, võib-olla natuke annab aimu sellest stiilist minu igalaupäevane kolumn Postimehes. Iga sõna või lause taga on dokument või kellegi mälestus. Minu fantaasiat seal praktiliselt ei ole – 99,9 protsenti on ikka dokumentaalne.

Ma oletan, et lugejat huvitab eelkõige, kui palju said sa raamatut kirjutades teada asju, mis omal ajal jäid avalikkuse ja ajakirjaniku eest varjatuks.

Selles raamatus on päris palju selliseid asju. Igatahes, raamatut kirjutades sain ma mõne sündmuse taustast hoopis teistsuguse teabe kui see, mis mul oli selle sündmuse ajal suhteliselt hästi informeeritud ajakirjanikuna. Ma ei räägi tavalisest inimesest.

Isegi tolleaegsed valitsuse liikmed, kellele ma olen saatnud mõnda neid puudutavat peatükki lihtsalt info täpsustamiseks lugeda, on öelnud, et nende jaoks on mõnda asja päris üllatav lugeda. Ma arvan, et see raamat lisab uut värvi Eesti ajalooteadmistele.

Mis on suurim sensatsioon, mis sellest raamatust ilmneb? Kas paljastub mõne poliitiku luukere, erakondade rahastamisega seonduv asi? Kas seal on midagi tänapäevalgi uudisväärtuslikku?

Ma olen aasta otsa selle asja sees olnud – ei oska enam hästi öelda, mis see suur on. Aga kas sina oled kuulnud, et Mart Laari valitsus tahtis omal ajal teha «surmaeskadroni»? Kuna kuritegevus oli nii tohutu suur, siis plaanis peaminister teha omakohturühmituse, salajase üksuse, mis läheks ja lihtsalt lööks kurjategijad maha.

Seda arutati päris tõsimeeli, peaminister võttis ette samme sellise üksuse rahastamiseks ja sellele juhi leidmiseks. Seda küll ei tehtud, aga plaan oli päris tõsine.

Mis siis saatuslikuks sai – kas mõisteti, et see oli liiga demokraatiakauge ettevõtmine, või olid pragmaatilisemad põhjused?

Ühest küljest muutusid olud, kuna Asso Kommer tegi parajasti sedasama, puhkes tulevahetus ja Kommeriga läks väga pahasti. See oli umbes samal ajal, kui juhtusid jäägrikriisi sündmused.

Ma tean, et kaitsepolitsei juht Jüri Pihl, kes oli sellega kursis ja kellelt küsiti nõu, oli väga sellele vastu. Ta ütles, et siis tekib küsimus, et kelle me maha lööme ja kelle ellu jätame. Siis hakatakse poliitilisi vastaseid ka maha lööma, kuna need on suured pätid. Eks niiviisi mõttevahetuste käigus leiti, et ikka nii ei saa teha.

Kui rääkida Mart Laari valitsusest, siis oled juba öelnud, et ta juhtis enda valitsust ise, kuid fraktsioonijuhti Illar Hallastet võib võrrelda asepeaministriga. Mida sa sellega täpsemalt öelda tahad?

Ei midagi muud, kui et parlament oli tollal väga tähtis. Ja peaminister pidi isiklikult saadikute arvamusega palju rohkem arvestama kui täna. Eks Hallastest kujunes ka Laarile üsna varsti pärast valitsuse võimuletulekut suhteliselt terav ja suur oponent. Lõpuks, kui Isamaa-sõda puhkes, oli Hallaste üks Laari suuremaid vastaseid ja kriitikuid. Sinna, valitsuse ja saadikurühma vahele tekkis päris terav joon – saadikurühma juhid olid ühel ja Laar teisel pool.

Kui rääkida raamatu pealkirjas mainitud Isamaa tagatoast, siis sa oled viidanud, et see oli seitsmeliikmeline. Kes sinna kuulusid?

Olen hetkel tänaval, aga kui üritada peast öelda, siis Mart Laar, mitmeid ministriameteid pidanud Jüri Luik, justiitsminister Kaido Kama ja saadikurühma juhtkond – Illar Hallaste, aseesimehed Indrek Kannik ja Heiki Kranich, ning seitsmes liige oli peaministri nõunik Tiit Pruuli.

Mille järgi sa seda piiritled, et just nemad see tagatuba oli – lihtsalt ühise regulaarse kooskäimise järgi?

Jah, see oli füüsiline kogu. See kogu tekkis valimistest – nemad juhtisid valimiskampaaniat.
Tollal olid ka tehnilised töötajad staabis, aga nad ei olnud nii tähtsad kui tänapäeval.
Tegelikku valimiskampaaniat juhtisid ikka poliitikud. Kui valimiskampaania ära lõppes ja nad võimule tulid, siis nad jätkasid juhtimist.

Nad kohtusid kaks korda nädalas ühes väikeses toas, mis asus peaministri köögi taga, peaministri tööruumide kõrval. See on üks pisike tuba, kus oli üks pisike aken. Seal nad istusid ja otsustasid asju vabas jutuajamise vormis, nagu meie praegu.

Nad vaidlesid omavahel ja panid ka kirja, mida ära teha, kes lahti lasta, kes tööle võtta, see otsus teha nii, see naa. Siis läksid nad laiali ja hakkasid seda läbi suruma valitsuses või saadikurühmas, kus nad töötasid.

Vahel kutsusid nad sinna ka mõne inimese lisaks, kellelt infot saada. See oli nagu väike valitsus.

Kui võrrelda praeguste erakondade tagalatega, siis oli see võimuulatuselt või poliitiliselt kultuurilt midagi teistsugust?

Seda, jah, praegustes erakondades päris sellisel kujul ei ole olemas. Need olid siiski varjatud otsused, ega seda tagatuba reklaamitud tol ajal. Neid ei pandud ka kuidagi väga formaalselt kirja. Kuskil ei olnud tagatoa ametlikku protokolli – keegi pidas oma märkmikus arvet, mis tuleb teha.

Ta meenutab kõige rohkem parteiaparaadi juhtkonda, kes asju kuskil koordineerib. Kui sa vaatad seriaali «Riigimehed», siis kuskil istusid seitsmekesti koos sellist tüüpi mehed nagu see peasekretär seal, kes aeg-ajalt kuskilt välja ilmub ja ropendades sotsiaalse sidususe ministri peale karjub. See oli küll võib-olla liiga värvikas võrdlus.

Milline võiks olla sellest raamatust paljastuv õppetund tänapäeva Eesti poliitikutele?

Hoolimata sellest, et paljusid asju ei osatud, tehti palju vigu, puhkes skandaale ja tülisid, ajasid kõik vennad Eesti asja. Kogu Isamaa saadikurühmast, kus alguses oli 29 saadikut, mõtlesid võib-olla üks-kaks venda kogu aeg oma tuleviku ja taskute täitmise peale.

Ma olen veendunud, et tegelikult kõik need inimesed, 90 protsenti neist, ajasid Eesti asja, lihtsalt nad püüdsid teha seda oma väheste oskuste ja kogemuste piires. Keegi ei osanud ju turumajanduses elada. Arusaamad, kogemused ja oskused olid erinevad, aga mõte oli suunatud selle peale, et teha Eestit paremaks.

Praegu on minu meelest parteide mõte selles suunas, kuidas me võimul püsiksime, et me reiting püsiks. Riigi, rahva ja ühiskonna peale mõeldakse jube vähe, seda peaks õppima Isamaalt.

Nad mõtlesid ikka selle peale, kuidas ühiskonnal parem oleks. Kas see kõik välja tuli ja kas kõik mõtted õiged olid, on iseküsimus, aga tahtmine oli hea.

Isegi siis, kui need otsused sündisid tagatoas?

Just, paljud need otsused sündisidki tagatoas. Ja ka tagatoa tegid nad, sest arvasid, et nii on kõige parem otsustada, nii sünnivad kõige paremad asjad.

Tegelikult oli tollal otsustamise tempo väga kiire. Tagatuba oli üks kiire otsustamise viise. Sa ei pidanud ära ootama valitsuse istungit, said lihtsalt seitsmekesi kokku tulla, arutada ja ütelda, et nüüd teeme nii. See sündis ühest küljest sellest, aga teisalt sellest, et nad usaldasid üksteist, olid varem asju koos teinud.

UUS RAAMAT
Raamat: «Isamaa tagatuba»
Autor: Kalle Muuli
Kirjastus: Tulimuld
Aasta: 2012
Esitlus: Homme, konverentsi «20 aastat Laari esimesest valitsusest» vaheajal Estonia teatri Valges saalis