Kalle Muuli: ainus lootus

Kalle Muuli Foto: Peeter Langovits

Prokuratuuri otsus lõpetada Reformierakonna rahaskandaali uurimine annab võimupartei salajastele rahastajatele võimaluse poliitikuid edaspidi šantažeerida, kirjutab peatoimetaja Kalle Muuli Õpetajate Lehes.

Prokuratuuri otsus lõpetada Reformierakonna rahastamisskandaali uurimine ei lõpetanud midagi peale konkreetse kriminaalasja. Pikalt vindunud skandaal lahvatas hoopis uue hooga.

Aga isegi kui ajakirjanduse ja avalikkuse huvi selle loo vastu peaks ajapikku raugema, jääb Reformierakonda ja selle juhte veel kauaks kummitama musta raha vari.

Kui prokuratuur oleks viinud asja kohtusse, oleks sealt varem või hiljem tulnud lõplik otsus. Erakonna ebaseaduslikus rahastamises süüdistatud poliitikud oleks mõistetud kas süüdi või õigeks.

Aga just see, et uurimine lõpetati kahtlusi kummutamata või kinnitamata, tõde ja õigust riigi nimel ametlikult välja selgitamata (mitteametlikult on ju niigi kõik ammu selge), tõstab valitsuspartei juhtide pea kohale pikaks ajaks salajaste rahastajate kirve.

Reformierakondlane Silver Meikar tunnistas uurijale, et ta võttis erakonnakaaslaselt Kalev Lillolt praeguse justiitsministri Kristen Michali palvel vastu teadmata päritolu raha ja toimetas selle enda nimel erakonna kassasse. Lillo portfell oli Meikari tunnistuse kohaselt selliseid rahaümbrikke täis.

Parteilist rahapesu tunnistasid uurijale omal algatusel lisaks Meikarile veel kuus Reformierakonnaga seotud inimest.

Seega – kui uskuda Meikarit ja teisi tunnistajaid – polnud tegu üksikjuhtumiga, vaid ilmselt võrdlemisi tavapärase toiminguga. See tähendab, et ka salajasi annetajaid polnud tõenäoliselt üks või kaks, vaid palju.

Kuna Michal, Lillo ja teised kahtlusalused eitasid kõike ja uurijail ei õnnestunud muid tõendeid peale tunnistajate ütluste hankida, siis leidis prokuratuur, et olemasolevate tõenditega ehk sõna sõna vastu pole Michali ja Lillo süüd võimalik kohtus tõendada.

Aga see, et prokuratuuril nappis tõendeid, ei tähenda veel, et neid tõendeid polegi. Kuskil need siiski on.

Kuskil on Reformierakonna salajased rahastajad, inimesed, kelle musta raha Meikar ja tema aatekaaslased oma nime all erakonna kassasse kandsid. Need inimesed teavad hästi, kellele, kui palju ja mille eest nad raha andsid. Neil võib selle raha kohta tallel olla ka mõni dokument, mis on Meikari jutust märksa kõvem argument. Aga isegi kui mingeid dokumente pole, parandaks uute tunnistajate lisandumine oluliselt uurijate võimalusi.

Reformierakonna juhid omakorda teavad hästi, et need inimesed teavad. Keegi ei pea kedagi ähvardama. See oleks maotu, viisakad inimesed nii madalale ei lasku. Sellisele võimalusele ei pea isegi mitte vihjama.

Kõigile on sõnadetagi selge, kelle ihuliikmed on sahtli vahel ja kes peab hirmust värisedes saatust paluma, et ta suudaks kunagisele rahastajale ikka meelepärane olla.

Iga väärsamm, olgu selleks konkurendi eelistamine või lihtsalt ammuste heategude unustamine, võib lõppeda sellega, et ajakirjanikud leiavad kuskilt liftist mõne kompromiteeriva paberi või saab politsei endale uue tunnistaja uue uurimise alustamiseks.

Prokuratuuri otsus lõpetada kriminaalasi kohtumõistmiseta ja Reformierakonna suutmatus ise oma ridu puhastada muudavad valitsuspartei juhid hõlpsasti šantažeeritavaks. Salajastel rahastajatel pole enam vaja Reformierakonda ära osta. Edaspidi piisab, kui enda muresid ja soove üksnes tagasihoidlikult meelde tuletada, ja poliitikud jooksevad nagu mööda nööri.

Muidugi võivad Michal, Lillo ja teised reformierakondlased väljapressijate ohvriks sattudes loota sellele, et nende süüd ei suudeta ka uute tõendite esilekerkimise korral tõestada .

«Kapist sain» ja «Ämm andis» laadis ütlused, mida kahtlusalused on uurijatele oma raha päritolu kohta andnud, näitavad igatahes selgesti, et Eesti riigi juhid suudavad seadusesilma ees käituda sama külmavereliselt nagu paadunud kurjategijad.

Uskumatu küll, aga see ongi meie ainus lootus – et kuritegusid toime pannud poliitikud suudaksid ka edaspidi valetada sama häbematult kui seni ja laseksid ka võimalikele väljapressijatele krae vahele sama kõrge kaarega, nagu nad seni on lasknud rahva ja ajakirjanduse peale.

Me peame lootma, et poliitikutest kurjategijad tunneksid end ka edaspidi karistamatult. Vastasel korral ei või me iial teada, kes meie riiki kulisside tagant tegelikult juhib.