Toomas Jürgenstein: tuleb tuttav ette

Toomas Jürgenstein Foto: Margus Ansu

Üks «odavate inimestega» manipuleerimise eesmärke tundub olevat tekitada pingeid elualade vahel, millega kaasneks näiteks streigi toetuseta jäämine, kirjutab Toomas Jürgenstein, Hugo Treffneri gümnaasiumi filosoofia ja religiooniloo õpetaja.

Olen vaikse poolehoiuga jälginud meditsiinitöötajate streiki ning lootnud, et neil jätkub meelekindlust senikaua vastu pidada, kuni valitsus nendega reaalset dialoogi alustab. Samas olen äratundmisega jälginud streiki lõhestada püüdvaid PR-(must)kunstnikke, kelle eesmärgiks näib olevat ühiskonnale näidata, et meditsiinitöötajad on oma nõudmistega selgelt liiale läinud. Vähemal määral olen analoogilist manipuleerimispüüet märganud ka õpetajate nõudmistest rääkimise puhul.

Portaalis Läänlane ilmunud artiklis «Odav riik tähendab odavaid inimesi» (8.10.12) on kirjanik Aidi Vallik tabavalt kirjeldanud, kuidas tänapäeva Eestis süveneb tendents käsitleda ühiskonna liikmeid odavate inimestena, kelle funktsioneerimise ülesandeks on toita riigi näilist edulugu.  

Näilist seepärast, et üheks selle eduloo komponendiks on igakülgne kokkuhoid nendesamade inimeste arvel. Vallik kirjutab ka niisuguse odava inimese manipuleeritavusest: «Odavat inimest ei võeta partnerina, kellega otsida konsensust või kompromissi, vaid lambana, keda õpetatud karjakoera (näiteks PR-tehnika) abil on hõlbus vajalikku aedikusse suunata, või vastasena, keda on vaja kas ignoreerida, või kui see ei ait­a, siis igasuguste PR-trikkide abil alandada, mustata, võimalikult kahjutuks teha.

Elav ja värske näide sellest viimasest oli mõistagi maksuametist arstide isikliku tulu statistika tellimine. Mitte palgatulu. Mitte riigipalgal olevate arstide tulu. Mitte õdede ja hooldajate-sanitaride tulu. Mitte Eesti haiglate keskmine palgafondikulu, jagatud nende meditsiinitöötajate arvuga. Sest sellisel juhul oleksime me saanud üsna häbiväärseid numbreid näha.

Avaliku arvamuse kujundamiseks sobis palju paremini arvata selle näidatud numbri sisse ka kõikide era-, hamba- ja perearstide praksiste dividendid ning nende arstide palgad, kes pool kohta Soomes teevad ning selle tulu Eestis deklareerivad.»

Üks sellise odavate inimestega manipuleerimise eesmärke tundub olevat ka tekitada pingeid elualade vahel, millega kaasneks näiteks streigi toetuseta jäämine. Samasuguseid ilminguid olen tajunud ka õpetajate puhul. Näiteks on Eesti haridusvaldkonnas käidud välja mitmeid kõnekaid arve, mille kontrollimiseks pole õpetajal sageli võimalusi ega aega.

Ometi on mul tekkinud kahtlusi mõningate haridus- ja teadusministeeriumi (edasi HTM) poolt õpetajate kohta esitatud arvude suhtes. Näiteks tundub eluvõõras seisukoht, et normaalne õpetaja tööaeg peaks mahtuma nädalas 35 tunni sisse. See annab ühiskonnale signaali, et natuke alla keskmist palka teeniv pika suvepuhkusega õpetaja töötab nädalas vaid 35 tundi ning niisuguse töökoormuse eest poleks patt midagi enamat tahta.

Õpetajate tööaega puudutav väide on esitatud näiteks HTMi kodulehel rubriigis «Hariduskorralduse kaasajastamine», kus sõnastatakse eesmärk: «Õpetajale makstakse väärilist töötasu ja vähendatakse tema koormust» ning selgitatakse töökoormust: «Õpetaja töökoormust on mõõdetud sageli ainult klassi ees seistud tundidega ning kõik muu on olnud «kõrvaline» tegevus. Õpetaja tööülesanded peavad olema määratletud töölepingus ning mahtuma nädalas 35 tunni sisse. Õpetaja on loov professionaal ning koolijuht võib leppida iga õpetajaga kokku erinevad ülesanded ja koormused, arvestades õpilaste vajadusi, õpetaja kompetentsust ja üldtööaja mahtu nädalas.»

Küllap oleks enamikule õpetajatest HTMi tõdemuse lugemine tõeline rõõmusõnum, sest 35-tunnine tööaeg ei ole palju. Sellise koormusega jääks aega üle enesetäienduseks, süvenemiseks, rohkem aega saaks pühendada perekonnale jne.

On aga hulk teisi õpetaja tegevust reguleerivaid seadusi ja määrusi, millest õpetaja oma töös peab lähtuma, ning nendest suunistest lähtudes kulutatav aeg pole kindlasti kooskõlas nimetatud nädalakoormusega. See aga tekitab õpetajates põhjendatud kahtluse HTMi kursisoleku suhtes reaalse koolieluga.

Tooksin järgnevalt mõned konkreetsed näited õpetaja aja kulumise kohta. Kõigepealt igapäevased ainetunnid – tõenäoliselt peab normkoormusega töötav õpetaja arvestama umbes 20–22 tunniga nädalas.

Loomulikult käib sinna juurde ainetundide ettevalmistus, millele seoses uue õppekava rakendumisega kulub vähemalt mõne aasta vältel veel oluliselt rohkem aeg­a, kui kulub sissetöötatud kavaga. Aga õpetajani jõuavad ka muud suunised. Näiteks nõuab uus õppekava kujundavat hindamist. Kahtlemata on tegemist vajaliku ning õpilaste arengut toetava nõudega, mis aga nõuab rohkem aega.  

Isiklikust kogemusest võin kinnitada, et on loomulik, et ma ühe kursuse jooksul palun õpilastel kirjutada ühe või kaks kontrolltööd, analüüsi, esseed vms. Et püüda anda õpilasele tagasisidet, pean ma süvenema tema väidetesse ja mõttekäikudesse, tagasisides näitama ära väidete tugevused/nõrkused jne.

Ühe töö peale kuluks ca 15 minutit ja 36 õpilasega klassile seega üheksa tundi. Kuna periood­õppes tegelen samal ajal nelja-viie klassiga, eeldab see ühte niisugust ajakulu nädalas.

Loomulikult ma tean, kuidas hindamisel aega kokku hoida: ühe õpilase valikvastustega testi parandamine võtab aega alla minuti. Selline teadmiste kontrollimise vorm eiraks aga täiesti uues õppekavas sätestatud hindamise aluseid ja küllap ka mu enda õpetamise põhimõtteid.

Vastavalt uutele gümnaasiumi lõpetamise tingimustele tuleb igal õpilasel teha uurimistöö või praktiline töö. Et õpilasele oleks tehtust kasu ning tal oleks aega süvenemiseks, peaks õpilane teema valikuga, kirjandusega tutvumisega, materjali kogumise ning analüüsiga jne tegelema gümnaasiumis vähemalt kahe aasta jooksul.

Viie paralleelklassiga gümnaasiumis (ning mitmed HTMi väljaütlemised on koolivõrgu puhul rääkinud nelja-viie paralleelklassiga puhaste gümnaasiumite olulisusest) peaks uurimistööd tegema üheaegselt ca 360 õpilast. Neid juhendavaid õpetajad oleks umbes 40, seega peab õpetaja leidma ainetundide ja tööde parandamise kõrvalt aega keskmiselt üheksa õpilase juhendamiseks.

Ma ei ole kirjutanud veel sõnagi klassijuhatamisest, õpilaste olümpiaadideks ettevalmistamisest, uue gümnaasiumi lõpetamise korraga juurutatavast koolieksamist, mis mitme aine õpetajatele koormust lisab.

Ainekavade ülepaisutustest on näiteks haridusministri suu läbi mitmel puhul juttu olnud, kuid kusagil pole märke, et hakataks tegelema ainekavade hõrendamisega. Ühesõnaga, minu ja mitme minu kolleegi hinnangul on õppekava nõuetest lähtuvalt igapäevast tööd tegeva õpetaja töökoormus vähemalt veerandi võrra suurem HTMi märgitust.

Mulle näib, et HTMi poolt on viimastel aastatel toodud haridusse häid ideid, mida aga kipub varjutama liigne optimism reaalsesse kooliellu puudutavates küsimuses. Kardan ka, et vastuolulisi suuniseid andva asutuse autoriteet saab kahjustada ja õpetajad ei võta ministeeriumi enam tõsiselt. See on areng, mida peaks kindlasti vältima.

Teisalt kardan ka kahtlasevõitu arvudest tekkida võivate väär­arusaamade pärast ühiskonnas. Analoogiast lähtudes mõistan ka meditsiinitöötajaid ning olen nendega solidaarne.

5 mõtet

•    Olen äratundmisega jälginud streiki lõhestada püüdvaid PR-(must)kunstnikke, kelle eesmärgiks näib olevat ühiskonnale näidata, et meditsiinitöötajad on oma nõudmistega selgelt liiale läinud.

•    Samasuguseid ilminguid olen tajunud ka õpetajate puhul. Näiteks on Eesti haridusvaldkonnas käidud välja kõnekaid arve, mille kontrollimiseks pole õpetajal sageli võimalusi ega aega.

•    Minu ja mitme minu kolleegi hinnangul on õppekava nõuetest lähtuvalt igapäevast tööd tegeva õpetaja töökoormus vähemalt veerandi võrra suurem Haridus- ja teadusministeeriumi märgitust.

•    Haridus- ja teadusministeerium on viimastel aastatel toonud haridusse häid ideid, mida aga kipub varjutama liigne optimism reaalsesse kooliellu puudutavates küsimuses. Vastuolulisi suuniseid andva asutuse autoriteet saab kahjustada ja õpetajad ei võta ministeeriumi enam tõsiselt.

•    Kardan ka kahtlasevõitu arvudest tekkida võivate väärarusaamade pärast ühiskonnas. Analoogiast lähtudes mõistan ka meditsiinitöötajaid ning olen nendega solidaarne.