T, 29.11.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Erik Tohvri: meditsiini pantvangid

Erik Tohvri
, kirjanik
Erik Tohvri: meditsiini pantvangid
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Erik Tohvri.
Erik Tohvri. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Olen üks nendest, keda riigi seisukohast võiks nimetada majanduslikult kahjulikuks ballastiks – kaheksakümnele lähenev penskar, kellele asja ees, teist taga makstakse igakuist pensioni. Parajasti nii palju, et nälga ei sure, aga pärast kommunaalkulude maksmist peab iga väljaminekut hoolikalt kaaluma. Tänu taevale ja riigiisadele on haigekassa krooniliste haiguste ravi seni enda peale võtnud.

Võiks pikalt arutada, kas pensionärid peaksid oma jätkuvat eksistentsi ja haiguste kiuste kestvat eluisu häbenema, aga surmaga ei naljatata. See tuleb kord nagunii, ainult riik peab keskmise eluea kasvades ja penskarite osakaalu suurenedes nende heaks järjest rohkem rahakotti kergendama. Ning pean tunnistama, et olen meditsiini kaudu haigekassale, seega ikkagi riigile palju tüli teinud.

Nüüd on arstide ja meditsiinitöötajate streik see, mis need mõtted erilise teravusega esile tõstab. Esimest korda tunnen, et olen üks nendest, kes arstide ja riigi vahelises kauplemises on hingetuks peenrahaks vahetatud.

Teisiti öeldes: meie, pidevat arstlikku abi vajavad inimesed, oleme meditsiini pantvangid, kelle tervist ja eksistentsi ähvardades mäng käib. Jah, on küll lohutavalt öeldud, et erakorraliste juhtumite puhul keegi abita ei jää, kuid päris kindlasti võtab see rohkem aega kui tavaliselt.

Olen aru saanud, et inimene tervikuna on sedavõrd keeruline organism, et selle erinevusi ei suuda ükski arst jäägitult mõista ega tabada. Nüüd on meil mitmeid eriarste, kes mingit osa inimesest viimse koelõngani tunnevad, aga tihti ei suuda haarata inimest kui ühtset organismi. Võib kõlada anekdoodina väide, et vaat kus vanasti olid arstid, tabasid kohe, mis inimesel viga on – aga pisike tõetera on sel sees. Sest see aeg, kus arstil oli mahti patsiendiga põhjalikult tegeleda ja tema kaebustesse süüvida, on kaugesse minevikku jäänud.

Sellest hoolimata olen üritanud arste kuigivõrd üliinimesteks pidada juba seetõttu, et nad on julgenud ennast siduda Hip­pokratese vandega, tõotanud ennastohverdavalt pühenduda inimeste ravimisele. Nüüd tundub, et riik on arstide tööandjana seda vannet justkui töölepingu lisaks pidanud, kuigi arstide massiline lahkumine Eestist oli ammugi tõsine hoiatus. Aga riigieelarvest meditsiinile lisaraha leida on neetult raske ja kauplemine käib. Aega näib mõlemal poolel olevat, meditsiini pantvange pole veel massiliselt teise ilma läinud.

Ka meedikute pool on visa. Kohati tundub, et praeguse streigiga tahetakse Hippokratese vande lõppu lisada klausel: «… juhul kui mulle selle eest parajalt makstakse!» Kas see ei kõla pantvangide jaoks usaldust kõigutavalt?

Riigi ja meedikute vahelises võitluses-väitluses pantvangiks olla on niru tunne. Erinevalt tädi Maalist, kes arvab, et pensioni suurendamiseks on presidendil vaja vaid rahasahtel lahti tõmmata, tean, et riigi rahalaekad pole põhjatud. Aga kui selle kõrval mõelda priiskavatele riikidele, keda eurotsooni värske liikmena aitama peame, teeb tigedaks küll.

Saan aru, et iga arst ja meditsiinitöötaja on kõigepealt siiski inimene, kellel on soov inimväärselt elada. Kas ja kuivõrd on aga õigustatud nende tööst keeldumine ja abivajajate pantvangistuses hoidmine ning kuidas see Hippokratese vandega kokku sobib – see on eetiline küsimus, millele ühest vastust vist ei leiagi.

Ning kui isiklikele haigustele veel eurotsooni tõved juurde liita, tekibki tunne, et äkki oleks minusugustel probleemsetel vanuritel õigem pantvangi seisusest loobuda. Tõmbaks ehk hõlmad kokku ja kõnniks vabatahtlikult kabelimäele…?

Märksõnad
Tagasi üles