Euroopa Liidus valdavalt euroskeptikust tooride häält esindava Inglismaa ja ELi suhe meenutab üha enam düsfunktsionaalset abielu suhteliselt jõuka, kuid erakliku aristokraadi ja majanduslikult ebakindla, kuid suure sotsiaalse kapitaliga keskklassi esindaja vahel. Ka Cameroni ähvardust vetostada ELi eelarve ja nõuda kahte eraldi, ühisraha jagavatele ja oma valuutaga riikidele mõeldud majandamisplaani, saab näha kui vaikse mädanemise üht väljendust.
Ühelt poolt tunneb Cameron jätkuvat valijate survet suhe üles öelda ja juba ammu kapist välja otsitud kohvrid pakkida, seda enam, et varem kindlana tundunud peaministritooli taha on kerkimas karismaatilise Londoni linnapea, samuti peaministri kohta jahtiva Boris Johnsoni jokkerlik vari, kes, kujundlikult kõneledes, ei jäta kordagi kasutamata võimalust Cameroni toolile knopkasid panna.
Teiselt poolt teab Cameron hästi, et radikaalsed sammud ELiga suhte lõpetamise suunas tähendaks Inglismaa majanduslikele ja poliitilistele huvidele närtsitavat külmalainet. Lõviosa kauba- ja tööjõuvahetusest toimub Euroopa riikidega, ja selle all ei tule silmas pidada üksnes Poola torumehi ning Prantsuse kokkasid, kellest loobumine Euroopa vaba tööjõu liikumise suhtes skeptilistele tooridele toetajate hääli juurde tooks. Ehkki Inglismaa panustab rahaliselt ELi enam, kui sealt tagasi saab, on suhted – nii poliitilised kui majanduslikud – rahavaesel ajal kõva valuuta. Küsimust, kellele jäävad lahutuse korral sõbrad, isegi ei saa tekkida.
Nii on Cameron olukorras, kus võimatu on elada harmooniliselt koos ELiga, kuid samavõrra võimatu ka temast lahus. Seega teeb Cameron seda vähest, mida tal on võimalik teha: näitab igal võimalikul juhul üles oma rahulolematust.
Praegune vetostamine ei ole esimene abielukriis: mädanemine algas läinud detsembris, mil Cameron tormas veto ja härmas suhete hinnaga kaitsma London Cityt sügavama majandusliku ja poliitilise eurotsooni integratsiooni eest. Sellega läks Cameron selle kõige pühama kallale ja hakkas, nagu märkis Philip Stephens Financial Timesis, «harutama Euroopa ühisturu olemuslikku kudet».
Praegust eelarve vetostamist peetakse mõneti veel olulisemaks. Ehkki mingis mõttes on juba erinevate valuutade tõttu olnud leivad eri riiulitel ja külmkapis kummagi isikliku nimesildiga juustutükk, tahab Inglismaa vabaneda ka kohustusest toetada abikaasa vaesuvaid sugulasi, säilitades samal ajal head suhted teiste, jõukamal järjel ja arvestatava positsiooniga hõimlastega.
Kuid igasugune kirg on sellest suhtest juba ammu kadunud. Seda kirjeldab selgelt Philip Stephensi vahendatud Saksa riigiametniku vastus küsimusele, millal Angela Merkel ja Cameron järgmine kord kohtuvad: mis mõte sel on?
Kui asjad juba miks-küsimuseni jõuavad, ei ole talv enam kaugel.