Juhtkiri: haiglavõrk alasi ja haamri vahel

Eestis on juba toimunud dramaatiline haiglavõrgu koondamine. Nõukogude ajast päranduseks saadud haiglavõrk oli üles ehitatud külma sõja ajal eesmärgiga, et kuuma ja verise sõja korral suudetaks rinde huve teenida. Sellises mahus haiglate ülalpidamine osutus taasiseseisvunud Eestile ühtaegu nii mõttetuks kui ka üle jõu käivaks.

Sellele lisanduvad veel mitmed muutused. Meditsiinis on kasvanud diagnostiliste seadmete roll, mis suurendavad iga üksiku haigla kapitalikulusid, ent milleta ei saa tänapäevasel tasemel ravi kindlustada.

Kui veel pool sajandit tagasi oli ravimine suurel määral arstikunst, siis nüüd kasvab tõenduspõhiste meetodite ja selle juurde käivate objektiivsete mõõtmiste osakaal piltlikult öeldes iga päevaga. Infotehnoloogia ja side on muu hulgas kaasa toonud ka selle, et patsiendist tehtud röntgeni- ja muid pilte ning temalt võetud proove saavad vajadusel hinnata kaugel asuvad spetsialistid.

Kui me investeerime teedesse, siis tähendab see üksiti, et patsiente on võimalik raviasutustesse toimetada hoopis kaugemalt kui varem. Iseasi, et Eestis on arsti juurde jõudmine koos kõigi korralduslike ebamugavuste ja kuludega jäetud valdavalt patsiendi enda õlule (v.a kiirabi). Siinkohal tuleks edaspidi kindlasti luua mõistlik süsteem, et ka maal jõuaksid vanad ja haiged ning teised transpordiabi vajavad inimesed arsti juurde.

Peale selle vaevavad Eesti haiglavõrku probleemid, mille üks väljendusi on praegune meditsiinitöötajate streik. Inimeste vaba liikumine Euroopa Liidu piires on suurepärane nähtus, ent üksiti tähendab see, et meie meditsiinitöötajad liiguvad parema palga ahvatlusel rikkamatesse riikidesse.

On selge, et sellele loomulikule survele vastuseismiseks peab Eesti suutma palku meditsiinis tõsta. Teisalt me ühiskond vananeb. Seetõttu halveneb maksumaksjate ja ülalpeetavate suhe. Võib eeldada, et ühiskonna vananedes kasvab ka meditsiiniabivajadus. Kõik see kokku tähendab, et me ei saa endale lubada süsteemset raiskamist, ei materiaalsete ressursside ega ka meditsiinitöötajate aja liigkulutamist.

Uus haiglavõrgu arengukava on alles algusjärgus. Tõenäoliselt toob see kava endaga kaasa veel mitme praeguse üldhaigla sulgemise maakonnakeskustes ning nende kujundamise tervisekeskusteks, kus pole enam tööl nii palju eriarste nagu praegu.

Inimestele tähendab see senisest veel pikemaid sõite eriarsti vastuvõtule. Selle mure lahendamine võiks aga riigil olla lihtsam kui kõigi asutuste senisel kujul töös hoidmine – kasvõi taksojuhi tööaeg on praegu ja edaspidigi odavam kui arsti tööaeg.