Kaspar Kelder: Tsahkna alusetud oletused ja alternatiivitu Ossinovski

Kaspar Kelder Foto: Erakogu

Meil pole tõendeid, et noored vanemad tegelikult valimistel lastest lähtuvalt parteisid valivad, kritiseerib väitluskohtunik Kaspar Kelder Margus Tsahknat tänases online-debatis. Jevgeni Ossinovskile heidab ta aga ette, et too ei paku tegelikult ühtegi perevalimistest veenvamat teostatavana tunduvat alternatiivi.

Tänapäeva läänemaailmas, nagu ka väitluses välja toodi, on lisaks majandusele kriisis ka demokraatia – infomüra tormilise kasvu tõttu on kadumas arusaam, mille alusel meid kõiki puudutavaid otsuseid langetada. Majanduses tegeletakse probleemiga läbi kärpemehhanismide, millest sooviksin siinkohal eeskuju võtta toimunud väitluse kommenteerimisel.

Ühiskondlikus debatis ei tohi niivõrd suurte otsuste, nagu seda on valimisõigus, tegemisel määravaks saada argumendi esitaja, vaid argumendi sisu. Sellest tulenevalt ignoreerin ma väitlejate kriitikat oponentide ja nende parteide suunas ning käsitlen ainult seisukohtade sisulist analüüsi.

Väitlus taandus kahele võrdselt intrigeerivale probleemile – Eestis pereloomise soodustamine ja lapserikaste perede olukorra parandamine ning teisalt küsimus meie demokraatliku diskursuse kvaliteedist.

Mõlemad osalejad püstitasid selgelt oma seisukohad ning esitasid mitmeid väiteid nende kaitseks. Minu hinnangul aga osutus puudulikuks oletuste, millel ideed tuginesid, analüüs ning nendest tulenevate hüvede kõrvutamine.

Tsahkna väitis, et lastega peredele lisahäälte andmine loob neile suurema kaalu poliitikas, läbi mille saavad nad parandada perede praegust olukorda ning leevendada riigi demograafilist probleemi.

Oma argumentatsioonis tugines ta põhiliselt statistikale, et viimati käis valimas 580 264 inimest (63,5 protsenti), peretoetusi saavaid lapsi on 259 097 ja veerand miljonit lisahäält oleks murele lahenduseks.

Probleem seisneb aga selles, et need numbrid ei anna meile alust prognoosida, kuidas laste eest hääleõiguse andmine mõjutaks reaalselt poliitikat.

Välja tuleks tuua statistika, mis ütleks, kui paljud pered üldse valimas käisid, millise poliitikaga parteisid nad valisid ning milline oleks lisa veerand miljoni hääle jaguvus vastavalt eelnevatele kategooriatele.

Nagu Ossinovski ka mainis, siis inimesed teevad valiku paljudest kriteeriumitest lähtuvalt. See tähendab, et enamik lisahääli võib olla delegeeritud lapsevanematele, kes ei käi valimas või ei toeta perepoliitikaid arendavaid erakondi.

Ossinovski oponeeris argumenti, seades kahtluse alla sellise probleemilahenduse üldisema efektiivsuse. Tema seisukoht oli, et me ei tohiks soodustada poliitikat, mis sihib kindlaid valijagruppe, vaid peaksime olema demokraatlikult küpsemad ja otsima kollektiivselt lahendusi ühiskondlikele probleemidele. Õhku jäi aga küsimus, kuidas selleni jõuda.

Tsahkna tõi ka oma lõppsõnas välja, et probleemi, millega mõlemad oponendid nõustusid, see ei lahenda. Vajalik oleks vastata küsimusele, kuidas me reaalsuses saame luua olukorra, kus tegutsetakse kollektiivselt ühiste hüvede saavutamise eesmärgil, mitte ei kasutata esindusdemokraatiat teiste ühiskonnagruppidega ressursi pärast võitlemiseks.

Kokkuvõtlikult ütleksin, et ilmselgelt on oluline nii perede olukord riigis kui ka üldine poliitika kvaliteet. Vastuse peaks aga leidma küsimusele, kumma edendamisest me peaksime alustama? Kas kõikihaaravam poliitika viib perede olukorra paranemiseni või peaks enne looma tugeva perepoliitika, mis võimaldaks selle grupi liikmetel endast kaugemale vaadata.