Online-väitlus: vanem peab saama lapse eest lisahääle

Margus Tsahkna ja Jevgeni Ossinovski online-väitluse tutvustus. Foto: Graafika: Laura Kangur

IRLi kuuluv Margus Tsahkna kaitseb täna Postimehe arvamusportaali online-väitluses seisukohta, et vanem peab saama valimistel anda iga oma alaealise võsukese eest lisahääle. Talle oponeerib sotsiaaldemokraat Jevgeni Ossinovski.

Väitlus kestab täna terve päeva. Allpool saab lugeda mõlema poole avakõnesid ja Tsahkna kiiret vasturepliiki Ossinovskile. Kell 11.30 algab debati põnevaim osa ehk ristküsitlus. Paremad käesoleva loo kommentaariumisse esitatud lugejate küsimused esitatakse ristküsitluse lõpus mõlemale osapoolele. Väitluse võtavad kolmanda osana kuskil kella 14 paiku kokku mõlema poole lõppsõnad ja kohtuniku hinnang. NB! Selle loo kommentaariumi jälgitakse tavapärasest teravdatumalt - oodatud on eelkõige lugejate küsimused väitlejatele.

MARGUS TSAHKNA AVAKÕNE
Vanemad peavad saama iga lapse eest lisahääle

Perevalimiste sisseviimine suurendab oluliselt lastega perede poliitilist kaalu ühiskonnas ning mõju poliitiliste otsuste langetamisel. See toob kaasa põhimõttelise muudatuse otsuste langetamisel pere- ja lastesõbralikumaks, mis on eelduseks ühiskonnas toimuvate negatiivsete demograafiliste protsesside peatamisele ning meie rahvusriigi püsimisele.

Perevalimiste all pean silmas lastele nende sünnihetkest valimisõiguse andmist viisil, mille järgi kuni lapse täisealiseks saamiseni teostab valimisõigust lapse eest lapsevanem.

Kehtiva süsteemi järgi ei ole suur osa ühiskonnast ehk lapsed kuni 18-aastaseks saamiseni valimistel otseselt esindatud. Perevalimiste rakendamine loob tasakaalu erinevate eagruppide vahel ning kaasab kõik ühiskonna liikmed poliitiliste otsustuste langetamisse.

Rahvastikuloenduse andmed näitavad, et meie rahva arv on viimase kümne aastaga vähenenud 5,5 protsenti ehk 75 816 inimese võrra, vanemaealiste osakaal on tõusnud, noorte oma langenud.

Samuti elavad juba sündinud lastest absoluutses vaesuses üle 45 000 – see on iga viies laps. Kui lisada vaesusriskis elavad lapsed, puudutab vaesus rohkem kui 63 000 last. See tähendab, et juba täna elab Pärnu linnatäis lapsi olukorras, kus nende arenguvõimalused ei ole piisavad ning nende tulevikupotentsiaal ja konkurentsivõime on oluliselt piiratud.

Statistika näitab, et enamik nendest lastest ei ole asotsiaalse päritoluga vanemate lapsed, vaid üksinda last kasvatava vanema ning kolme ja enama lapsega perede lapsed.

Kahjuks kehtib kirjutamata reegel, et kui peres on kaks vanemat ja mõlemad töötavad, siis pärast pere kolmanda lapse sündi langetakse allapoole vaesuspiiri. Rääkimata neljandast ja enamast lapsest.

Samas väidavad rahvastikuteadlased, et rahva juurdekasv algab pere kolmandast lapsest. Sarnane olukord on ka üksinda last kasvatavate vanemate osas, kusjuures neid lapsi on üha enam ja enam.

Neid fakte arvestades on praegusesse valimissüsteemi vääramatult kirjutatud lastega perede ja noorte mõju pidev kahanemine. Kuigi me räägime põlvkondade solidaarsusest, siis perspektiivis muutub sotsiaalsüsteemi rahastavate ning lisaväärtust tootvate inimeste osakaal üha väiksemaks. Koorem, mida nad peavad kandma suureneb samas üha.

Mullu oli registreeritud valijaid 913 346, kellest valimas käis 63,5 protsenti ehk 580 264 inimest. Tänavu esimesel poolaastal oli peretoetusi saavate laste arv 259 097. Perevalimiste rakendamisel suureneks valijate arv veerand miljoni inimese võrra, mis aitaks suurendada lastega perede sõnaõigust.

Laste eest valimisõigust teostavad vanemad lähtuvad valimisotsuseid langetades eelkõige oma subjektiivsetest arusaamadest, mis on reeglina suunatud oma perekonna ja laste huvide eest seismisele.

Selle tulemusel on kõik erakonnad sunnitud senisest oluliselt rohkem arvestama lastega perede huvidega.

JEVGENI OSSINOVSKI AVAKÕNE
Vanemad ei peaks saama iga lapse eest lisahäält

Margus Tsahkna argument põhineb kahel eeldusel:

1) rahvastik vananeb ning noorte osakaal ühiskonnas väheneb ning pensionäride oma tõuseb;
2) erakonnad kalkuleerivad täpselt iga häält valimistel ning peavad seetõttu tegema pensionärisõbralikke otsuseid, jättes perepoliitika aina enam tagaplaanile.

Esimene eeldus on vaieldamatu, teine aga mitte. Ei ole muidugi kellelegi saladus, et erakonnad igal pool demokraatlikus maailmas liiguvad tänu tehnoloogilistele arengutele ja paremale parteiaparaadile aina enam poliittehnoloogiliste nippide rakendamise suunas.

Eriti olukorras, kus erakonna maailmavaateline alus on suhteliselt nõrk, võib poliittehnoloogiline häälte püüdmine jätta pikaajaliste ühiskondlike probleemide tegeliku lahendamise tagaplaanile.

Mida ma selle all silmas pean? Kui mõelda erakondade professionaalsele poliitika tegemisele, siis see koosneb laias laastus kahest poolest – on poliitiline idee, millel on loodetavasti ühiskondlikult oluline sisu, ning turunduslik pakend, millesse see idee pannakse. Seda viimast võib vastavalt maitsele nimetada poliitiliseks kommunikatsiooniks või poliitpropagandaks.

Ideaalis peaks olema alguses idee ja seejärel pakend. Kui vaadata aga Eesti erakondlikku toimetamist viimase kümne aasta jooksul, siis aina enam on see suhe olnud vastupidine – alguses arvutatakse välja, et oleks vaja teatud poliitilist toodet, et saada mingisuguse grupi hääli, ning seejärel pannakse sellele ka midagi sisulaadset taha. Vajaduspõhiselt nimetatakse seda mõnikord isegi «reformiks». Ei maksa muidugi loota, et nõnda ellu viidud poliitika ühiskonna tegelikele probleemidele lahendust pakuks.

Seepärast ma kindlasti mõistan Margus Tsahkna respublikaanliku poliittehnoloogi kogemusel põhinevat muret. Ent arvan, et ühiskond ei tohiks leppida sellega, et mõned erakonnad on seadnud propaganda tähtsamaks oluliste ühiskondlike probleemide sisulisest lahendamisest.

Poliittehnoloogilist haigust ei tohiks ravida poliittehnoloogiaga, mida lastele lisahääle andmine ju selgelt on. Sellega me tunnistaksime seda, et Eesti ühiskond ei ole valmis nn päris demokraatiaks, kus valijad on võimelised oma mätta otsast natukene kaugemale vaatama.

Selline lähenemine on ohtlik. Me ei peaks kohandama oma põhiseadust oma poliitilisele kultuuritusele vastavaks, vaid võitlema selle eest, et poliitiline kultuur areneks vastavaks põhiseaduse mõttega. Me peame nõudma rohkem küpset demokraatiat, kus avalikkus nõuab erakondadelt ja poliitikutelt kestlikke lahendusi ning ei luba neil alluda lühiajalistele populistlikele survetele.

Riigikogu liikme puhul nõuab riigikogu liikme staatuse seadus konkreetsetest valijatest sõltumatuid, kogu ühiskonna hüvangule ja edasikestmisele suunatud otsuseid. Kui riigikogu liige ei võitle parema perepoliitika eest, siis on äärmiselt häbematu pugeda selle taha, et «näe, küll ma alles tõstaksin lastetoetusi ja ehitaksin lasteaedu, aga pensionärid ei ole mulle selleks mandaati andnud».

Olen öelnud, et kui riigikogu liige ei pea võimalikuks oma mandaadi täitmist, vaid suudab mõelda ainult sellele, mitme pensionäri hääle ta järgmistel valimistel saab, võib ta alati riigikogust tagasi astuda.

MARGUS TSAHKNA KIIRE VASTUREPLIIK
(lisatud kell 10.53)

Kindlasti ei saa Andrei Hvostovi, kes mõned aastad tagasi perevalimiste idee välja käis ning ka riigikogu ees põhjendas, nimetada poliittehnoloogiks.

Samas, lugedes oponendi vastulauset, meenus mulle Mihkel Muti seisukoht käesoleva nädala esmaspäevasest Postimehest. Ta arvab, et on pigem nõus rahvusena välja surema kui taluma, et mõni paljunemisfanaatik hääletab kõrvalkabiinis ühe hääle asemel kümnega. See on lastega peredele, kelle õlul püsib meie riigi tulevik, alandav ning kindlasti ei aita kaasa rohkem kui kahe lapsega perede tekkele.

Kahjuks ei ole Mihkel Muti väljaöeldu võõras paljudele arvamusliidritele ning kui selle murdmiseks on vaja rakendada poliitilisi lahendusi, siis tuleb seda ka teha. Perevalimised väärtustaksid lastega peresid.