Ahto Lobjakas

FOTO: Priit Simson

Ei ole ilmselt žanrit, mis suudaks toimunut elutruult ühte köita, vahest ehk Mart Juure kirjutatud kapo raport, nendib kolumnist Ahto Lobjakas Reformierakonna kriminaalasja lõpetamise määrust lugedes.

Mis seal vaimselt toimus – väljumine kindlustundest, enesestmõistetavast, elust –, see leiab mõnikord poco a poco aset ka kunstis.» Nii ütles Karl-Heinz Stockhausen ühes kontekstis, millest ta mõistus üle ei käinud. Meid ei huvita siin 9/11 tragöödia, vaid meie eneste tragöödia, millest, tundub, kellelgi Eestis mõistus üle ei käi. Stockhauseni sõnad tunduvad kõnetavat ka meid. Meiegi seisame vastakuti millegagi, milles meie kokku kogutud inimmõistus enda peegeldust enam ära ei tunne.

Pärast kõiki ponnistusi jääb kõige ammendavamaks kommentaariks Reformierakonna raha­skandaalile, mida olen kuulnud, ühe kolleegi kahesõnaline, kõiketähendav ja mittemidagiütlev «kuul pähe». Me leiame end wittgensteinlikul keelepiiril: «Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.» Osa meie poliitikutest on kolinud Kuu peale (parafraseerides Postimehe juhtkirja). Mida ongi meil öelda – või ülejäänud poliitikutel? Vanadest sõnadest ei aita ja iga uus sõnaus kisuks kiht kihi järel maha seda vähestki mõistmist, mis meil on.

Aga Wittgensteini keeld ei tohi tähendada, et seda, mida ei saa meeltega mõõta, polegi olemas (nii Koestler). Või et seda, mis ei mahu paragrahvi alla, polegi olemas (nii meeleldi Michal). Ta on olemas, teab mingi meelega igaüks meist, kes luges prokuratuuri osundusel reformierakondlaste seletusi, kust nad annetusteks raha said («ämmalt laenasin» teeks au Eino Baskini talendile). Rääkimata Michali ja Lillo pressiteatest (me ei saa kunagi teada, kas tualetihuumor oli kummardus Putini suunas või mitte).

Rääkimata nimetu reformierakondlase võrdusmärgist partei ja perekonna vahel, ainsaks väärtuseks ja vääringuks mõlemas lojaalsus. Need inimesed, kes on loonud maailma, mis on segu korraga Ilfist ja Petrovist ning Mario Puzost, valitsevad meid. Või nende abil valitsetakse meid.

See peab midagi tähendama. Sellest peab rääkima. Pidades meeles, et see tegelikult kõige tähtsam küsimus, mis meilt näppude vahelt libiseb kui uinuja teadvus, on: kuidas me saaksimegi muust rääkida?

Kuigi ei ole ilmselt žanrit, mis suudaks toimunut elutruult ühte köita. Ehk Mart Juure kirjutatud kapo raport. Aga seegi farssmõttepaber pudeneks tuhaks tõlkija näppude vahel. Seda, mida esmaspäeval võis netist lugeda, ei saa tõlkida. Seda saab ainult välja mõelda. See on tähetolm, millest sünnivad suurte kirjanike fantaasiad.

Kuid tõlkimise motiivis peitub üks meie, ülejäänud surelike, võimalik õlekõrrelik lohutus. Sest elu peab edasi minema. Peale eestlasteks (või eestikeelseteks) olemise oleme ka inimesed. Inimesed, definitsiooni kohaselt, saavad elust midagi aru. Muidu oleksime kuu peal, koos prokuratuuri ja Michali reformierakondlastega.

Maa võib olla Heideggeri järgi «eksituses planeet» (veel palju hullem konditsioon kui see, milles hetkel leiab end Eesti), aga seal asub ka mõtlemise rada, mida mööda on inimesel võimalik käia. Väga väikselt ja Heideggeri-kaugel viisil võiksime maa peal olijaina üritada enesemõistmist. Selleks on abi mõõduvõtmisest teistelt. Kui meid ei anna neile tõlkida, siis ehk annab neid meile tõlkida.

Niimoodi mõeldes võiksime küsida, kuidas on läinud nii, et meiesugune väga terava ajaloolise tajuga rahvas on jäänud peaaegu ilma igasuguse avaliku tajuta – teisisõnu, on võimeline esmaspäevases kuupealsuses nägema iseenesestmõistetavust. On ühes või teises vormis nii teinud aastaid, lastes läbi ühe idiootse vabanduse teise järel, unustades ühe skandaalse paljastuse teise järel, koheldes üht moosise näoga poliitikut teise järel talutava kandidaadina sahvrivõtmete hoidja kohale. Meie ajalooline mälu toimib mikroskoopilise eritlusvõimega üle sajandite, meie ajalik avalik mälu seevastu, mille objektiks on see «meie», mis moodustab Eesti riigi ja ühiskonna siin ja praegu, on peaaegu olematu.

Klassikalist, Kanti terminoloogiat kasutades on meil väga tugevalt olemas kaks riigi atribuuti kolmest. Eestil on olemas natsiooni eneseteadvus Kanti ladinakeelse termini gens mõttes, mis tähistab teadlikkust ühisest põlvnemisest. Olemas on ka ambitsioon olla potentia ehk jõud teiste jõudude ehk riikide seas. Puuduvat tundub, vähemalt eneseteadvuse tasandil, civitas’e aspekt, mis tähistab ühiskonda, mis tervikuna on õiguspärases suhtes oma liikmetega – kus on sisuline tähendus mõistetel nagu õigus ja õiglus, moraal ja eetika.

Võimalik, et seegi on keelepiiri – või keelepiiri taga – olemise küsimus. Masinglikult öeldes on võimalik, et meile on eestlastena olemuslikult omane aktsepteerida reaalsusena seda, mis on. Mida pole, seda lihtsalt pole. Olematusele ei saa nime anda ega abstraktsetele põhimõtetele kehastust. Tulevik suubub minevikku ja olevik on äraelamise koht. Kui nii, siis olemegi võib-olla määratud jääma ühiskonnana lonkama, üks jalg kuu ja teine maa peal. Ajalooline tõde trumpab avaliku tõe, ajalooline reaalsus on jääv, avalik reaalsus seevastu midagi mööduvat ja sulavat, millele pole mõtet aega ega jõudu raisata.

Osundagem peaministrit: praegune olukord tuleb seadustada. Proovige sama öelda ajaloolise ebaõigluse kohta ja te ei ole enam peaminister. Ajalooline «hää» on selge kõigile, avalik «hää» väga vähestele. Gens on kõik ja civitas mitte midagi.

Selliselt valitsetud ühiskonnana asetume loogiliselt teatud mõttes valgustuseelsesse aega. Ajaloo mõõdupuuga on juba meie olemasolu saavutus ning kõik muu taandub teise- ja kolmandajärguliseks.

Kardinal Wolsey Hilary Manteli ajaloolises romaanis «Wolf Hall» märgib, et Albioni ei saa mõista ilma, et mindaks tagasi iidsete kuningate pattude ja kuritegudeni, «kes abiellusid naistega, kes olid välja roninud merest või hauti munadest, naistega, kel olid soomused, uimed ja suled» – millega võrreldes Henry VIII soov lahutada ja uus naine kosida «paistab vähem ebatavalisena».

See apellatsioon minevikule ei erine kuigivõrd jutust, mida armastavad veeretada Kesk-Aasia riikide jõuministrid sellest, kuidas 70 aastat kuhjunud halbu harjumusi ei saa demokraatiaks vormida vaid paari aastakümnega.

See ei erine kuigivõrd jutust, mida Michal ja tema reformierakondlased otseselt ei aja, kuid mille eeldamisele kogu nende tegevus rajaneb. Selline meie noor demokraatia kord juba on, seadused ei ole piisavad, poliitika tahab tegemist. Meie hinge ehitatakse Nõukogude aja reservaati, kus lääne inimese põhimõtted ei saagi toimida.

See, et ohvriks tuuakse Eesti civitas, ei ole argument, millega täna masse kokku ajada. Need, kellele see korda läheb, kalduvad olema noored, kellel on talenti mujal läbi lüüa. Kuid need, kelle käes on võim, võiksid vähemalt mõelda sellele, et nad panevad löögi alla ka Eesti kui potentia, riigi kui teiste riikide respekti objekti.

Mõttekäik, et Eestis ametnike karm julgeolekukontroll tähendab väga vähe oludes, kus poliitikutel lastakse liigutada musta raha nagu jumal juhatab, ei ole kindlasti originaalne. Mingis vormis mõlgutatakse seda kindlasti nii Washingtonis, Berliinis, Londonis kui Brüsselis. Simm ja Dressen said tunduvalt vähem raha, kui on läbi käinud Reformierakonna mustast kassast.

Kui ametnikud on ostetavad, siis mis kaitseb Eesti riiki poliitikute eest? Probleemi on vihjamisi tunnistanud kaitseminister Reinsalu. Meil on seda praegu raske aduda, aga see, mida me näeme, ongi meie poliitiline kultuur. Weberlikult öelduna on üks organisatsiooniprintsiip löönud teist, reformierakondlik «perekond» on seljatanud õigusriigi institutsiooni, prokuratuuri. Me kõik saame aru, mida tähendab öelda, et justiitsminister on kõige lojaalsem inimene riigis.

Wittgensteinlikult peaks nüüd järgnema vaikus. Stockhausenlikult ei säutsu isegi president.