Eesti riiki iseloomustab oma rahvast hoidva alkoholipoliitika puudumine ja poliitiline tahtetus kehtestada tõhusat regulatsiooni alkoholi tarvitamise üle. Selle ilmekaks näiteks on alkohoolsete jookide kättesaadavuse pidev suurenemine alates 1996. aastast, mida ei ole mõjutanud üksikud kosmeetilised muudatused avalikkusele suunatud reklaamiaegades, aktsiisi tõstmises ega müügiaegade piirangutes.
Tallinna Tehnikaülikooli doktorandi Marge Reinapi magistritöö (2010) kohaselt läheb alkoholi tarbimine Eesti ühiskonnale aastas maksma 2,2 miljardit krooni rohkem kui aktsiisidena sisse toob. See, et summa on tänaseks arvestuslikult 1,9 miljardit, ei ole eriti jõuline lohutus.
19. mail 2010 võttis Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) Genfis oma 63. assambleel 193 liikmesriigi osalusel ja heakskiidul vastu kauaoodatud globaalse alkoholistrateegia.
Strateegias tunnistati, et alkoholi liigtarvitamine (eriti noorte seas) on terves maailmas oluliseks probleemiks ning kutsuti WHO liikmesriike rakendama poliitilisi meetmeid alkoholi tarvitamisest põhjustatud tervise- ja majanduskahjude vähendamiseks. Dokumendis rõhutatakse alkohoolsete jookide kättesaadavuse, hinna tõstmise ja reklaami piiramisega seotud poliitiliste meetmete efektiivsust.
Euroopa Komisjoni 2009. a korraldatud ökonomeetriline uuring keskendus kahele teemale: alkoholi kättesaadavuse seosele tarbimisega ja tarbimise seosele selle kahjudega ühiskonnas. Uuringu tulemused näitasid veenvalt positiivset seost elanike sissetulekute kasvu ja tarbimise vahel, mis omakorda oleneb alkohoolsete jookide erinevast hinnatasemest. Eestis on elanike sissetulekud kuni majandussurutiseni kasvanud oluliselt kiiremini kui alkoholi hind, mis on kasvatanud tarbimist üle 10 liitri puhast alkoholi aastas täiskasvanud elaniku kohta. Seejuures hindavad küsitlusuuringutes just noored inimesed, et alkohol on odav. Samas sõltub alkoholi tarbimise kogus rahvastiku tasandil sellest tuleneva tervise- ja majanduskahjuga. Eesti on alkoholitarbimise näitajate poolest Euroopas teatavasti tipus ning kahjude osakaal on kasvava trendiga. Nimetatud uuringust tulenes, et 1% tarbimise kasvu suurendab 0,37% kroonilise maksatsirroosi osakaalu, 0,86% surmaga lõppevate liiklusavariide ja 0,61% liiklusvigastuste osakaalu. Alkoholi hind on poliitiliselt üks suurim mõjur vähendamaks rahvastiku tervise- ja majanduskahju. Alkohol ei tohiks muutuda järjest odavamaks seoses inflatsiooni ja sissetulekute kasvuga nagu ta siiani on Eestis jätkuvalt olnud.
Euroopa Liidu Nõukogu 6. novembri 2006 dokumendis “EL strateegia liikmesriikide toetamiseks alkoholist põhjustatud kahju vähendamisel” on öeldud, et “alkoholi kuritarvitamise vähenemine EL-s aitaks saavutada Lissaboni strateegia eesmärgi – rohkem tervena elatud eluaastaid kõigile” ja “alkoholist põhjustatud kahju vähendamiseks on EL-s vaja sekkuda jõuliselt, kooskõlastatult ja tulemuslikult”. Eestis pole seda kahjuks juhtunud ning praegu planeeritud mahus alkoholiaktsiisi tõus ei muuda olukorda.
Selleks, et alkoholi tarbimisest tulenevat kahju vähendada, ei piisa juba välja käidud ettepanekutest tõsta lahjade alkohoolsete jookide aktsiisi tase võrdseks kange alkoholi omaga. Praegu kavandatud diferentseeritud aktsiisitõusu meetmed ei kergita oluliselt alkohoolsete jookide hinda ja alkohol odavneb jätkuvalt seoses kasvava inflatsiooniga. Poliitikute riigimehelik tarkus võiks seisneda alkoholiaktsiisi radikaalselt hüppelises tõstmises nagu seda on tehtud Soomes ja teisteski riikides, mis tõstaks meil müüdavate alkohoolsete jookide hinnataset mitte üksikute eurode vaid vähemalt kümne euro võrra eeskätt lahja alkoholi osas. Seejuures ei tohiks lasta end hirmutada suureneva salaalkoholi turuga - see on jõustruktuuride prioriteetide seadmise küsimus, pealegi kasvavad oluliselt ju ka salaalkoholi hinnad.