Viljar Arakas: kui kaua püsib püsti tühjenev kott?

Teenusmajanduse Koja juhatuse esimees Viljar Arakas. Foto: SCANPIX

Kui ühelt poolt toimub inimeste vaba väljavool ning teisalt piiratakse sisserännet, peaksime enda käest küsima, kui kaua tühjenev kott püsti seisab, kirjutab Teenusmajanduse Koja esimees Viljar Arakas. Ta leiab, et spetsialistide sisserännet tuleks lihtsamaks teha.

Teenusmajanduse Koda palus oma liikmetel välja tuua kolm peamist tegurit, mis takistavad äri arendamist või kasvu. Teadmismahuka teenus­äri kitsaskohana tõsteti esile kvalifitseeritud välistööjõu Eestisse toomise keerukust. Selle üheks põhjuseks peetakse liiga madalat sisserände piirarvu. Teine suur probleem on, et Eestis viibimise loa taotlemine on ülimalt bürokraatlik.

Me elame kontrastide ajastul. ETV uudised kajastavad elavalt, kuidas Soomes avati eestlaste lastele eraldi lasteaiarühm. Samas saates räägitakse, et kuna nõudlus on sedavõrd suur, tuleks analoogseid rühmasid teha veel ja veel. Väidetavalt töötab Soomes ligi ­

40 000 eestlast. Tegelikult on see ju positiivne, et meil on sedavõrd jõukad naabrid, kes ühtlasi meie töökäsi vajavad ning on lahkesti nõus maksma palju kõrgemat töötasu kui kodumaal.

Soome naabrus on Eestile suureks eeliseks, mida paljuski võetakse iseenesestmõistetavana ning halvemal juhul suhtutakse sellesse isegi põlgusega – nemad seal on rikkad, meie siin vaesed. Oluliselt trööstitum oleks, kui Bulgaaria kombel oleks meie «rikkaks» naabriks Kreeka – Euroopa hoolekanderiigi hädade maine kehastus.

Väljaränne, loodetavasti mitte jääv nähtus, on vaid mündi üks külg. Samuti vaatavad meile vastu äärmiselt limiteeritud sisserände kvoodid, kuid seda siiski kolmandaid riike silmas pidades. Iseenesestmõistetavalt saab Euroopa Liidu siseselt vabalt liikuda. Paraku peab tunnistama, et eurotsooni kõige vaesema riigina ei ole Eesti praegu see sihtkoht, mis peibutaks keskkonnaga, kus oma professionaalseid unistusi teostada.

Kui ühelt poolt toimub inimeste vaba väljavool ning teisalt piiratakse sisserännet, peaksime enda käest vanarahva kombel küsima: kui kaua tühjenev kott püsti seisab? Usun, et üheks sisserände piiramise põhjuseks on asjaolu, et meie alateadvus võrdsustab välistöölise okupandiga.

Me peaksime oma mõttelõksudest vabanema, Eestile väga traagilise 20. sajandi esimese poole mälestustest tuleneva mõttemalli minetama ning selle asemel suunduma käesolevasse aega, 21. sajandisse.

Väga karmid immigratsioonireeglid on üheks oluliseks teadmismahuka teenindusäri kasvu piduriks ning seda eelkõige kvaliteeti silmas pidades. Kuidas haakub see olukord asjaoluga, et Eesti on väike ja avatud riik? Avatus on olnud üks Eesti suurimaid eeliseid ja toonud meile edu, mida pole suutnud saavutada ükski meie saatusekaaslastest endises NSVLis. Tunneme siirast uhkust ja heameelt, kui meie riiki tuuakse avatuse osas eeskujuks – olgu selleks majandus- või internetivabadus. Ometi võib kindlalt öelda, et välistööjõu osas ollakse endiselt kinni möödunud sajandist pärit dogmades, mistõttu ei suudeta näha kogu loo tervikpilti ega ajaga kaasas käia.

Selle teema käsitlus tekitab tihti vastuolusid. Näiteks kuuleme Teenusmajanduse Koja liikmetelt tihti, et üheks äri kasvu piiravaks teguriks on kvalifitseeritud tööjõu puudus, kuid olenemata sellest valitseb riigis jätkuvalt tööpuudus. On selge, et teadmismahuka teenusäri tarbeks ei tule meie ülikoolidest noori praktikuid, kes võiksid hommepäev mõnes ettevõttes iseseisvalt tööle asuda.

Kui meditsiiniline kõrgharidus kätkeb endas residentuuri õppeprogrammi lahutamatu osana, siis teadmismahukates ettevõtetes peame me ise ettevõtjatena ülikoolilõpetajad residentidena välja koolitama. Seda ilma riigi toetuseta ehk ise finantseerima.

Üheks küsimuseks on noore inimese palkamisega seotud otsene rahaline kulu, teiseks aga hoopis kogemustega kolleegide ajaline ressurss – spetsialisti aeg on väga hinnaline. Kuna teadmismahukat teenust pakkuvad ettevõtted on reeglina väikesed, ei pruugita seda aega üldse leidagi. Või oleks ehk aus tunnistada, et pahatihti lihtsalt ei vaevutagi seda tegema. Seega oleme suletud ringis. Lõpuks leiame end ikkagi keerukast olukorrast, kus noorte tööpuudus on suur probleem, aga ettevõtjad seevastu kurdavad tööjõupuuduse või kehva kvaliteedi üle.

Milline oleks siinkohal parim lahendus? Me peame muutma oma suhtumist välistööjõu kaasamisse. Ei peaks ennast eelnevalt negatiivselt meelestama, sisendades, et Eesti riigipiiri taga on ootel tuhandeid lihttöölisi, kes sooviks nautida Eesti kõrgelt arenenud sotsiaalsfääri ning laitmatut kliimat või niisama tänaval logeleda – külm hakkab! Me ei ole uue industriaalrevolutsiooni lävel, mil vajaksime palju odavat lihttööjõudu, just nagu Saksamaa möödunud sajandi kolmandal veerandil.

On piisavalt selge, et Eesti ei ole tippspetsialistidele see riik, kuhu kõik tahaksid tulla. Just vastupidi, inimesi tuleb motiveerida siia tulema, makstes neile siin viibides kõrgemat tasu, kui nad koduriigis teeniksid. Immigratsiooni saab alati juhtida lähtuvalt ettevõtjate vajadustest.

Praegune, kolmandatele riikidele kehtiv piirmäär on ajale jalgu jäänud ning vajab ülevaatamist. Seega on paljud piiravad tegurid pigem dogmaatilist laadi ning mitte niivõrd reaalselt eksisteerivad ohud. Ometigi, jäikus meis endis ei ole kuhugi kadunud ega näi lähiajal ka kaduvat.

Võib öelda, et jätkusuutlikud on need riigid, kus leiab aset rahvastiku juurdevool. Kindlasti ei saa me iseend kuidagi võrrelda kõikide immigrantide meka USAga. Samas, siinkohal on oluline märkida, et 40 protsenti USA Fortune500 ettevõtetest on asutanud immigrandid või nende järeltulijad. Oleks naiivne loota analoogse situatsiooni kordumist Eestis.

Üheks probleemiks on tõenäoliselt inimeste ebakindlus ning küsimus, et mis saab Eestist kui rahvusriigist. Vastus seisneb ikka ja jälle avatuses, kuid kindlasti mitte isoleerituses. Tänapäeva maailmas on parim rahvusriigi kaitse olla maksimaalselt integreeritud välismaailmaga. Kui me saadame igati põhjendatult oma kodanikke tööle piiri taha, kus nende teadmiste ja oskuste eest makstakse rohkem kui kodus, siis peame avama ka teise poole ning lubama välismaalasi Eestisse tööle.

Isiklikult pean ohtlikuks meditsiinitöötajate streigi ajal päevakorda kerkinud ideed, et Eestis arstiteadust tudeerinud ning hariduse omandanud noor peab teatud arvu aastaid kodumaal töötama ning alles seejärel võib suunduda tööle välismaale. Tegemist on ju siiski ELi ühe põhilise vabaduse, inimeste liikumisvabaduse piiramisega. See ei saa olla lahendus, vaid oleks pigem keskpikas perspektiivis probleemi süvendav tegevus.

Lahendus on taas avatuses. Kui meie meditsiinisüsteem on sedavõrd suletud, et paneb noore doktori valima suurhaigla või laevapileti vahel, ei ole probleem mitte noores arstis, vaid süsteemis endas.

Ilmselgelt on tootmisettevõtete ja teadmismahuka teenusäri ettevõtete vajadused erinevad. Esimesed vajavad hea kvalifikatsiooniga töökäsi, teised pigem uusi mõtteid, lähenemisi ja samuti n-ö uut hingamist.

Teenusäri – see on inimeste äri. Me ei saa oma töötajate kvalifikatsiooni tõsta ilma neile näitamata, kuidas asju mujal tehakse. Uued teadmised on nagu värske õhk. Õhu värskendamiseks on aga vaja avada aken, mida me hetkel teha ei soovi.

Kindlasti ei pea me avama oma riigipiire igaühele ja tervitama kohe kõiki, kes meie maakamarat puudutavad. Samas väited, et välistööjõudu pole vaja, kuna meil endil on suur tööpuudus, on pehmelt öeldes rumalad, et mitte öelda eluvõõrad. Välistöölisel ja välistöölisel on vahe.

Isegi kui Eestisse on nõus tööle tulema kõrge kvalifikatsiooniga välismaalane, siis kipume ta kohe parasiidist sisserändajaks tembeldama. See on aga kurb ja lühinägelik suhtumine, mis peab muutuma ning seda eelkõige meie endi huvides.