Martin Mölder

FOTO: Erakogu

Politoloog Martin Mölder kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et Reformierakonna rahastamisskandaalis peab keegi avalikult ja häbitult valetama.

Raske on lõppenud episoodi kohta öelda midagi, mis puudutaks selle võimalikku mõju meie poliitilisele maastikule või kultuurile. Peamine küsimus paistab olevat aga tões ning selles, kuidas see taolise olukorra ja lahenduse struktuuri paigutub. Kui me eeldame, et väärtused nagu ausus, usaldus, avatus, läbipaistvus, selgus ja mõistetavus on olulised nähtused avalikus elus ja poliitilisel maastikul ning on vajalikud demokraatia toimimiseks, siis käesolev juhtum ja selle lahendus tervikuna nendele oluliselt kaasa ei aidanud.

Pigem vastupidi. Seda ennekõike seetõttu, et kõik lõppes olukorraga, kus peamised võimalikud lahendused või järeldused ei ole positiivsed.

On kaks üldist osapoolt, kelle ütlused ristuvad nii, et mõlemal ei saa olla korraga õigus.

Seega, keegi antud loos valetab avalikult ning häbitult, ja ükskõik, kes see ka ei oleks, on see demokraatliku poliitilise kultuuri seisukohalt õõnestav.

Loomulikult on oluline, et erakondade rahastamine oleks läbipaistev, kuna ainult siis on võimalik avalikkusel hinnata, kas poliitilisi otsuseid ostetakse või mitte ja kas need, kellele võim on usaldatud, kuritarvitavad seda või teostavad seda avalikkuse huvides.

Ja loomulikult on oluline, et üksnes meediasse paisatud kahtlustuste või süüdistuste põhjal, mis ei leia üheselt mõistetavat kinnitust või tõestust, ei oleks võimalik kellegi mainet, karjääri või positsiooni rikkuda.

Ning iseenesest mõistatavalt on ka oluline, et ükski avaliku elu tegelane, poliitik või arvamusliider ei valetaks kogu rahvale ilma silmagi pilgutamata.

Kuid kes on kes? Antud juhul on ilmne, et kõik taandub lõpuks pigem pimedale poolevalimisele ja usule. Uskuda on aga võimalik kõike olenemata usutava tõeväärtusest või eetilisusest.

Ning sõltuvalt sellest, kumba poolt uskuma jääda, on nüüd üks häbitu vale saanud meie poliitilise maastiku osaks, kust seda eemaldada enam ei ole tõenäoline.

Seega, mis puudutab Eesti demokraatlikku poliitilist kultuuri või diskursust, siis antud juhtumi pärand sellisena, nagu ta praegu paistab olevat ja kui sellele taolisel viisil vaadata, on pigem negatiivne.

Postimehe arvamusportaal arutleb täna küsimuse üle, mis võiks olla nn Silvergate'i õppetunnid ja järelmõjud Eestile.