FOTO: Urmas Nemvalts

Postimees avaldas 22. mail Reformierakonna liikme Silver Meikari arvamusartikli «Erakondade rahastamisest. Ausalt», milles endine riigikogu liige tunnistas, et vahendas 2010. aastal erakonnale oma isikliku annetusena tundmatu päritoluga raha, mille andis talle erakonnakaaslane, praegune riigikogu liige Kalev Lillo erakonna peasekretäri, praeguse justiitsministri Kristen Michali eestvõttel. Riigiprokuratuur algatas kriminaalasja.

Eile teatas prokuratuur, et asi süüdistuseni ei jõua. Põhjendused kõlasid veenvalt: jäi sõna sõna vastu, uuritavast teost on möödas palju aega ning tunnistajate väiteid pole võimalik kontrollida nii, et tõendid oleksid kohtus süüdi mõistmiseks piisavad. Eesti on küllalt arenenud õigusriik, et mitte kahelda enam kui viie kuu jooksul läbi viidud uurimise põhjalikkuses ja kriminaalasja lõpetamise motiivides. Oluline on mainida, et prokuratuur ei tee otsuseid vaakumis, vaid õigusruumis, mistõttu mängis kindlasti rolli ka õiguskantsleri eelmise nädala otsus mitte võimaldada riigikogu liikmetelt Priit Toobalilt ja Lauri Laasilt saadikupuutumatuse võtmist.

Kuid ometi kahtlus jääb. Kahtlus jääb, ja seda mitte õiguslikus, vaid inimlikus mõttes. Kui uskuda, et annetused on liikunud täiesti juhusliku kokkusattumusena just sellisel moel ja viisil, nagu reformierakondlased kirjeldavad, elavad nad ilmselt mingis teises dimensioonis.

Kahtlus jääb, kui eelnevale lisada teadmine, et valdavalt püsis teiste riigikogus esindatud erakondade suu selle kaasuse puhul kindlalt lukus. Tavaliselt piisab opositsioonile ministri või võimuliidu poliitiku juhuslikust sõnavääratusest, et aru pärida ja umbusaldust algatada. Michali puhul jooksis loid algatus liiva.

Praegu on vara vastata küsimusele, milline on niinimetatud Silvergate’i õppetund. Probleemid, millest Meikar oma artiklis rääkis, on endiselt alles. Erakonnad peaksid olema avatumad, rääkimata rahaasjade läbipaistvusest. Kogu juhtum lõi tagatipuks pretsedendi, mis kindlasti mõjutab Eesti poliitilist kultuuri, ja kardetavasti halvemuse poole. Kahtlusalune minister jäi uurimise ajaks ametisse – liiati sama valdkonna eest vastutav minister.

Silvergate võib siiski muuta õhu puhtamaks. Lootus jääb. Paraku on ka võimalik, et parteide rahastamise osas jääb kõik endiseks, lihtsalt tegevus on veelgi varjatum. Halvim oleks aga, kui edaspidi otsustaksid teadjad igavesti vaikida.

Teemad, millest räägime, on Eesti demokraatia tulevikku silmas pidades üliolulised.

On risk, et aastakümnete vältel tehtud töö ja nähtud vaev võib niisama lihtsalt korstnasse lennata.