Juhan Kivirähk.

FOTO: Peeter Langovits

Idee anda lapsevanemale tema alaealise võsukese eest lisahääl on osav katse ajada poliitikute tegematajätmised valijate kaela, kirjutab sotsioloog Juhan Kivirähk Postimehe arvamusportaalis.

Ma ei jaga nende inimeste illusioone, kes arvavad, et valimisseaduse muutmisega ja teatud ühiskonnagruppidele lisahäälte jagamisega on võimalik lahendada meie riigi ees seisvaid sotsiaalseid probleeme. Et anname muudkui lastevanematele iga lapse pealt lisahääle ja perepoliitika saabki korda!

Samamoodi võiks ju igale naisele anda topelthääle, lootuses, et see lahendab soolise võrdõiguslikkuse probleemi. Või siis suurendada töötute häälekaalu, et lahendada töötuse probleem. Või kahekordistada maal elavate valijate hääli, et saada korda regionaalpoliitika.

Tegemist on osava katsega ajada poliitikute tegematajätmised valijate kaela. Et näe – valijad ei ole andnud erakondadele piisavat mandaati perepoliitikaga tegelemiseks. See on puhtakujuline demagoogia!

Selline lähenemisviis paistab lähtuvat eeldusest, et valijate ja erakondade vahel on ületamatu barjäär, mistõttu kodanikud peavad mõtlema välja kavalaid nippe, et sundida erakondi ühiskonna ootusi täitma.

Mõistagi ei saa eitada võõrandumisnähte valijate ja erakondade, kodanike ja parlamendi vahel. Kuid me ei tohiks seadusandlust kujundada lähtudes eeldusest, et taoline võõrandumine on vältimatu ja igavene.

Vastupidi, oleks vaja leida abinõusid, millega erakonnad tagasi kodanikuühiskonna rüppe tuua, panna nad tegutsema nende tegelike ülesannete, tegeliku missiooni kohaselt. Juhul, kui erakonnad üksnes võimu saavutamisele ja võimul püsimisele keskenduvad, ei ole perepoliitika sugugi mitte ainus poliitikavaldkond, mis võib vajaliku tähelepanuta jääda.

Kui ühiskonda võib tinglikult jagada kolmeks: avalikuks sektoriks, ärisektoriks ja kolmandaks ehk kodanike mittetulundusliku omaalgatuse sektoriks (vabakonnaks), siis erakonnad oma erilise rolli tõttu demokraatia toimimises ei tohiks üheselt samastuda ühegagi neist sektoritest, vaid peaks olema nende sektorite omavaheliseks sidustajaks, nende koostöö ja ühiskonnas toimuva diskussiooni käigushoidjaks.

Erakonnad ei tohiks samastada end avaliku võimuga ega olla äriühingute lobby lõa otsas. Kui midagi võiks üritada seaduste muutmisega reguleerida, siis mitte erinevatesse huvigruppidesse kuuluvate valijate häälte arvu, vaid vabakonna võimalusi poliitikakujundamise protsesse mõjutada.

Kui vastavate huvigruppide taotlusi esindavad kodanikühendused on piisavalt aktiivsed, siis ei saa ka poliitikud perepoliitikale läbi sõrmede vaadata.

Valimisea piiri langetamine on juba hoopis teine küsimus. See tähendaks piiride nihutamist inimese sotsiaalse ja poliitilise küpsuse hindamisel, mille vastu ei saa põhimõtteliselt midagi olla, kui leitakse, et noor inimene on selles vanuses valmis iseseisvalt otsustama.