Mihkel Mutt: pensionärid lapsi tegema!

Mihkel Mutt Foto: SCANPIX

Kolumnist Mihkel Mutt kirjutab, miks ta ei pea mõistlikuks ideed anda lastele valimistel hääl, mida nende täisealiseks saamiseni realiseeriksid nende vanemad.

Ühiskonnaasju kauem jälginud inimest paneb uus debatt küllap hämmelduma. Mitte et teema poleks tähtis, aga neid asju on ju nii kaua arutatud. Ainuüksi Rein Taagepera on iibest ja eesti rahva tulevikust paarkümmend aastat selgelt ja emotsionaalselt kirjutanud. Näis juba, et ühiskond on probleemi n-ö riiulile pannud. Mitte et mõttega oma väljasuremisest oleks lepitud, aga mööndi, et imerohtu pole.

Pingutama peab, aga läheb nagu läheb – see stoiline hoiak on vahepeal olnud vist konsensuslik. Seetõttu oli praegu esimene mõte, et jälle keegi kavatseb hüpet suurde poliitikasse ning valmistab endale pinda ette. Või on keegi värskelt lapsevanemaks saanud ning hakanud kõnesoleva teema vastu huvi tundma.

Enim on praegu kõlama jäänud nõue anda lastele valimisõigus, mis tähendaks esindus­õigust nende vanematele. Milleks? Siin võidakse tuua samu üldisemaid argumente, mida ka naistele suurema poliitilise otsustusõiguse andmise kasuks. Näiteks oleks naiste, laste (ja kunstnike?) ühiskond inimesekesksem. Ent esmaseks praktiliseks väljundiks oleks praegu eelarve ümber jagamine, eesmärgiks sündimuse stimuleerimine.

See «vallatu» idee on vastuvõetamatu mitmel põhjusel. Kõigepealt ühiskondliku õigluse ja kannatuste ühtlase jaotamise seisukohalt.

Suhteliselt kõige kehvemini elavad meil siiski vanurid. Igal lapsel on vähemasti üks vanem, kes üldjuhul ta eest hoolitseb ja talle vajaduse korral ka paremad palad loovutab. See on looduse seadus. Vanuril ei ole sageli kedagi, kes teda toetakse. Mis aga peamine, temal ei ole elus enam mingit lootust, samas kui laps on juba definitsiooni kohaselt ise üksainus suur lootus.

Kui asi piirduks lastetoetuste ja üldse sotsiaalsfääriga, siis võiks ju asja arutada. Ent ei ole võimalik valimisõigust niiviisi temaatiliselt spetsifitseerida. Seepärast võiks äärmisel juhul kõne alla tulla referendum mõnes konkreetses küsimuses, kus lastevanematel oleks tõesti mitu häält.

Aga ma olen vist pigem nõus rahvusena välja surema, kui taluma säärast jaburdust, et mõni paljunemisfanaatik, kelle inimeseks olemine väljendub muidu võib-olla üksnes selles, et ta kuulub imetajate liiki, hääletab kõrvalkabiinis minu ühe hääle asemel kümnega!

Tegelikult ei hakkaks see asi toimima. Kuigi valimiskampaanias lubaks kõik erakonnad lastevanematele rahalaevu, ei garanteeri miski, et nad oma lubadusi hiljem ei lahjendaks. Just seda oleme näinud kõikjal maailmas ja muidugi Eestis. Kui ka tekib mingi aktsiooni- või «ühe teema» erakond, mis lubadusega laste tarvis senisest mõõtmatult rohkem ressurssi eraldada ületaks 5% valimiskünnise, siis niipea kui ta on võimu juures, peab ta hakkama valitsema enam-vähem «normaalselt». (Esimestena kogesid seda oma nahal rohelised.) Ja rahvas tunneks, et teda on jälle lollitatud. Teiselt poolt – praegu on kõige suurem valijate grupp pensionärid. Aga kas neil on õnnestunud tänu sellele oma pensioni elamisväärseks kergitada? Ei, sest neid ei saagi kergitada.

Hea küll, oletame, et lastetoetused tõusevad. Aga isegi kui kolm korda, tooks see perele vähem raha juurde kui näiteks arstidele pakutav kuueprotsendine palgakasv. Lapsevanem saab tulevikus ühe korra asemel kolm korda toidupoes käia. See pole stiimul.

Kolleeg Hvostov väidab, et asi polegi absoluutarvudes, vaid noorele perele kindlustunde andmises – toetused on stabiilsed. Muidugi on kindlus vajalik, aga selles suhtes on olulisem, et stabiilne püsiks nt maksusüsteem tervikuna, sest see puudutab lapsevanema(te) põhisissetulekut. Laiemalt on asi kogu elu stabiilsuses.

Paraku pole see meie teha. Kuigi praegu on vähemasti läänes rahu, on elu ärev, täis teadmatust ja ettearvamatust. See mõjutab otseselt ka demograafilist käitumist. Eesti on samasugune rahvas nagu teised. Ma lihtsalt ei kujuta ette, mis asi see peaks olema, mis ajendaks inimesi praegusel ajal palju lapsi saama. Lastetoetuste suurendamisel on kainelt võttes tõesti rohkem moraalne tähendus – südame rahustamiseks. Me oleme teinud, mis meie võimuses.

Kordan varasemat mõtet. Kui Eesti meeldib, kui elu siin ei tajuta päriselu haleda kloonina, mis meile saatuse tahtel osaks langenud ja kust aina otsitakse võimalust jalga lasta, kui me julgeme öelda, et «meie oleme meie», küllap siis sünnib ka lapsi.

Tõsi, ka siis üksnes sel määral, et rahvaarvu kahanemist aeglustada. Vähemalt esialgu. Aga asi seegi. Seda, mis tegurid mõjutavad meie kõikide elu poole sajandi pärast, ei oska niikuinii keegi öelda.

Lõpuks positiivne idee. Kaks kõige enam löögi all olevat rühma meie ühiskonnas on lapsed ja vanurid. Tundub, et keegi tahab neid teadlikult või ebateadlikult tülli ajada, kutsudes varjatult üles üht teise arvel «eelisarendama».

Need kaks rühma teeksid targasti, kui ei laseks sel sündida, vaid hoopis koopereeruksid. Just, pensionärid peaksid saama lapsi! Tõsi, see on eriti naiste puhul mõnevõrra raskendatud, aga valimishääle mõttes pole oluline, kas tegemist on bioloogilise või adoptiivlapsega.

Võib-olla ei saa pensionärid niimoodi midagi ära teha oma sissetuleku tõstmiseks, aga nad saaksid blokeerida nende olukorda halvendavate seaduste vastuvõtmise. Ja ega nad lapsi hätta jätaks, sest ütleb rahvasuugi, et on vanemaid, kes ei armasta oma lapsi, aga pole vanavanemaid, kes ei armastaks oma lapselapsi. Sellest saaks sõbralik kooselu.

Las keskmine põlvkond püüab tuult väljal, kolab mööda maailma ja teenib ränka raha, vanaisa pojapoja ning vanaema tütretütrega kannavad edasi Eesti lippu!

P.S. Muide, äkki peaks doktor Sõritsale 5000 häält andma?