Näitleja Ellen Kaarma võrdlemine filmiajaloo legendi Vivien Leigh’ga on ehk liiga pretensioonikas. Aga kui olin raamatupoe letil näinud silmapaistvas kujunduses (Angelika Schneider) Kaarma pojatütre Hedvig Hansoni «Jutustamata lugu», selle ostnud ja õhtul õhinaga läbi lugenud, siis kinnitasin endale, et kui peaksin raamatust kirjutama, kasutan just seda esimesest assotsiatsioonist kantud võrdlust.
Kõik, kes kõnelnud/kirjutanud Ellen Kaarmast, ei väsi rõhutamast kõigepealt tema kütkestavat välist ilu. Noorena särav ja elujõuline, hiljem minoorne, traagiliste näojoonte ja olekuga, kirjeldab Asta Oraspõld sõbrannat, 1950.–1960. aastatel Vanemuise esinäitlejannaks tõusnud Kaarmat. Temas oli sajaprotsendiliselt olemas see, mida ühelt healt näitlejalt oodatakse: emotsionaalsus, karismaatilisus, seksapiil, hea füüsis, on lisanud Lembit Eelmäe. «Väga naiselik, kuid kunstnikuna suure sisemise jõuga,» meenutab Hansoni isapoolne vanaisa Lembit Mägedi. Ometi pidi olema selles mingi sügav, võib-olla üksnes süvapsühholoogiliselt tõlgendatav isiksuslik vastuolu. Lapsepõlves emast ilma jäänud ja isasse kiindunud «vaeslapse» heitumus otsis lõpmatut korvamist armastuse ja igatsusega harmoonilise pere ning turvalisuse järele, mille aga muutsid võimatuks jäägitu pühendumine valitud elukutsele ning aeg ja koht, mis on meile kõigile sünniga ette antud (ja Kaarmale olid nendeks sõjaaeg, stalinistlik Eesti ja sellest vabanemise algaastad). Raamatu enda kujundliku kokkuvõttena mõjuvad Heikki Haravee 7. juulil 1973. aastal Raadil matusetalitusel öeldud sõnad: «Ellen oli nagu lill, kes oli pidevalt janus.»
Tahtsin ju rääkida Elleni ja Vivieni sarnasustest. Võrreldagu vaid Elleni-raamatu pildigaleriid piltidega, mis tehtud Vivienist – seesama traagika, seesama tundeline pilk. Leigh on kirjutanud, et ta oli ise oma ilu ohver, et ta oleks saanud end teatris palju vabamalt tunda, kui seda ilu vaid saatmas poleks olnud. Ja siis see Vivieni tujukus, psühhiaatrilise diagnoosiga «bipolaarne häire», mis paiskas ta ühes äärmusest teise (Elleni kohta ütleb Eelmäe: «Ta ei suutnud olla mõistlik») ja mõlema naise kirglikud armuintriigid (võrrelgem Leigh’ draamat Laurence Olivier’ga ja Ellen Kaarma abielu Lembit Mägediga) ning traagiline hääbumine, Leigh tuberkuloosi ja Kaarma alkoholismi.
Ellen Kaarma «ahmis elu, nagu oleks tal kuhugi kiire» (Juhan Maidlo). Hansoni raamat vanaemast ei saa kunagi vanaks, sest see kirjeldab loovinimese teed, milleni ta ei jõudnud, kuid jättis siiski endast legendi. Raamat on selle legendi jälg.
Raamat
Hedvig Hanson
Jutustamata lugu. Vanemuise näitleja Ellen Kaarma (1928–1973)
Tänapäev, 2012. 286 lk.