Gruusiast rääkides tuleb loobuda sisepoliitilisest ärategemisrõõmust, sest Gruusia ei asu muruplatsil Eesti kaitseministeeriumi ja välisministeeriumi vahel, vaid on rinderiik, kus unistusi valides tuleb valida ka pool.
Tiit Matsulevitš: unistuste lõpp Sakartvelos
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pole saladus, et mitmeski Euroopa pealinnas puhuti rõõmurõngaid, kui Thbilisist tulid esimesed kindlad teated Gruusia Unistuse valimisvõidust. Mitmed mu väljamaised poliittaustaga tuttavad tõttasid ennustama sulailmu Gruusia-lääne suhetes, mille piduriks peetakse president Mihheil Saakašvilit – nii siin- kui sealpool Musta merd hästi tuntud Mišat. Käsi hõõruti ka Tallinnas. Ja nagu tormakalt alanud materdamine siinses meedias näitas – mitte ainult Pikal tänaval. Juba jõuti Gruusia parlamendivalimisi nimetada suisa uueks revolutsiooniks, Miša poliitilise selgroo murdmiseks igatahes.
Rõõmu tagamaad
Ekstravertse ja temperamentse poliitikuna ei ole Miša säästnud oma otsekohesusest selle maailma liidreid, ei Angela Merkelit, George W. Bushi ega Nicolas Sarkozyd, Euroopa Komisjoni asjameestest rääkimata. Nii mõnigi on hakanud teda vältima. Kuid tegelikult pole asi Miša isikus. N. Liidu lagunemisest saati ei suuda lääs Gruusiat defineerida. Poliitika planeerijatel puudub Gruusia kohamääratlus, arusaam võimalikust ühisosast.
Sealtkandi arenguid vaadatakse endistviisi läbi Vene prillide, seda hoolimata ka tõsiasjast, et kõigist ELi Idapartnerluse riikidest (veel kuuluvad sinna Ukraina, Valgevene, Moldova, Aserbaidžaan ja Armeenia) on Gruusia olnud edukaim, dünaamilisim, koostöövõimelisim ja läänele avatuim. Aastast 2005 naudivad läänemaailma kodanikud Gruusias ühepoolset viisavabadust, millele nende valitsused pole siiani tahtnud adekvaatselt vastata.
2008. aasta aprillis toimunud NATO Bukaresti tippkohtumisel ei suutnud allianss teha selget otsust Gruusia liitumise kohta. Ebamääraste lubadustega piirdumine osutus rängaks veaks. Venemaa poolt seejärel võetud meetmed olid otsene kursivõtt sõjale.
Putini agressioon Gruusias oli konstrueeritud samade mallide järgi nagu Hitleri sõjakäik Poola ja Stalini kallaletung Soomele. Vahe on vaid selles, et kui toona suhtuti süüküsimusse rafineerimatult, siis tänapäeva võimalused manipulatsioonide, imagoloogia, mitmekihilise diplomaatia ja infosõja vallas suudavad pakkuda komme igale maitsele – nagu see juhtuski Gruusia-Vene sõja rahvusvahelise raportiga. Mis lõppkokkuvõttes tähendab, et väiksem jääb alati süüdi.
Gruusia puhul tähendas see nii Miša isolatsiooni kui ka süvenevat arusaama, et Gruusia käsitamine geopoliitilise hüpoteegina võiks olla vaat et business as usual. Ka venelaste hilisem ärplemine, et «seda sõda me valmistasime ette juba aastast 2006» (Putin) ja et «sõja tegelik eesmärk, NATO pidurdamine regioonis, sai täidetud» (Medvedev) ei muutnud poliitilist koreograafiat.
Valdavaks sai ettekujutus, et sõbrustamine Gruusiaga ei mõju hästi suhetele Venemaaga. 2008. aasta augustisõja järel on Gruusia olnud Vene gallupites püsivaenlane number üks.
Okkalised roosid
Rooside revolutsiooni järgsed reformid tekitasid Mišale aastate jooksul hulga vaenlasi ka kodumaal. Gruusiat mäletame kui maad, mille iseloomulikemaks tunnuseks oli korruptsioon, olgu siis tegu kas miilitsa, kõrgkoolide või meditsiiniga. Tänapäeva Gruusia hakkamasaamine selle ühiskonna vähkkasvajaga annab muide silmad ette enamikule ELi riikidele. Korruptsiooni tajumise mõõdikud andsid Gruusiale mullu maailmas 64. koha (võrdluseks: Venemaa on selles loendis 143. positsioonil). Vallandatud, mollidest ilmajäänud ja muidu solvatud asjamehed on aga Miša-vastase rinde arvukas ressurss, Thbilisis kõigepealt.
Veel 2004 oli Gruusia sovetlikult laokil, ideoloogiata, ebaselge välispoliitikaga riik, moodsas keelepruugis tüüpiline failed state. Noort presidenti Mišat peeti hulluks, kui ta läänelikud reformid välja kuulutas. Vene impeeriumi bütsantslikus lõunaservas, Ees-Aasia rõdul asuvas väikeriigis tundus selline sihiseade uskumatuna. Aastal 2012 on Gruusia majandusvabaduse indeksi järgi maailma 34. riik (võrdluseks: Eesti on selles loendis 16. ja Venemaa 144. kohal), edestades poolt euroliitu.
Siidikinnastega polnud Gruusias midagi peale hakata. Korra ja vabaduse igipõlises pingeväljas tuli teha kiireid otsuseid, mida paljud tajusid kui ebaõiglust. Paljude jaoks tähendas see ebamugavat kohanemist asjadega, mis senise elulaadiga harjunutele tundusid sea saduldamisena.
Ohumärgid
Mõistagi on Gruusia praegugi kaugel Westminsteri-tüüpi demokraatiast. Pressivabadust mõõtva Freedomhouse’i liigituses on ta vaid «osaliselt vaba» (Venemaa on mõistagi jo ammu kinnitanud kanna «mittevabade» seas). Kuid see viis, kuidas president ja valitseva partei liider Mihheil Saakašvili oma kaotust tunnistas ja võimu asjalikuks üleminekuks koostööd pakkus, näitab eelkõige riigimehelikkust ja poliitilist küpsust. Briti ja USA eksperdid märkisid, et Miša tõestas nende valimiste väärika kaotamisega oma režiimi legitiimsust ning tühjas hoobilt kõik kartused, nagu võiks temast saada mägede Mugabe, Kaukasuse Lukašenka.
Kaks nädalat enne valimisi OSCE vaatlusmissiooni bulgaarlasest juhi professor Nikolai Võltšanoviga vesteldes jäi enim meelde märkus, et nende valimiste lakmuspaberiks on see, mis toimub pärast hääletust. Nagu asjade käik näitas, oli 20-aastase kogemusega vaatlejal õigus. Ka need, kes uljalt Miša partei kaotuse üle juubeldades arvasid, et Gruusia demokraatia astub nüüd uude kvaliteeti, pidid pudru liig tuliseks tunnistama.
Raketisuitsu hajudes süveneb päev-päevalt kahtlus, et demokraatlike protseduuride abil on end võimu ligi pressimas tegelased, kes demokraatiast ega fair play’st midagi teada ei taha. Gruusia Unistuse juhtfiguuri Bidzina Ivanišvili fopaad – ennekõike konkurendi mõõdutundetu halvustamine, reformide nimetamine «kogemata juhtunuks» – avalikes valimisjärgsetes etteastetes võib panna nii võidujoovastuse kui ka paratamatult nappiva poliitkogemuse arvele.
Küll aga peaks meid ettevaatlikuks tegema viited, mis annavad tunnistust nii Gruusia põhiseaduse ja võimude lahususe põhimõtte mittetundmisest kui ka riigi käsitamisest (ida)äriühinguna koos kõige selle juurde kuuluvaga. Raske raha ja selle võimalusterohke tausta kohta koguneb iga päevaga aina tõsisemaks sundivaid teateid.
Nõudmisega, et Saakašvili peab nüüd tagasi astuma, sest muidu tekib palju probleeme, ei ütelnud Ivanišvili ju midagi uut. 10. augustil 2008, sõja haripunktis, nõudis Vene välisminister Sergei Lavrov USA riigisekretärilt Condoleeza Rice’ilt, et relvarahu eelduseks on «Miša ärakoristamine».
Tookord saatis Rice Lavrovi pikalt. Seekord oli vaja äratuskella nii Washingtonist kui ka Brüsselist, mis sundis ülbet miljardäri tooni tasandama. Ajalootundlikku vaatlejat ei saa ükskõikseks jätta ka «unistajate» sõnavara, mille ajavaim kandub 1930ndate alguse Saksamaal edukalt toimetanud rahvaliikumise manu.
Gruusia Unistuse provotseeritud rahutused maakondades, rünnakrühmade ja professionaalsete veenjate ähvardussurve valimisjaoskondade ametnikele (nõudmised lugeda hääli senikaua, kuni saavutatakse «õige» tulemus ja lõpuks absoluutvõimu lubavad sada tooli parlamendis), marodöörlus, räkiti taassünd, iga päevaga halvenev avalik kord linnades on ilmingud, mis käivad kaasas murranguliste sündmustega.
Igal üksikjuhul ei tarvitsegi tegu olla võitjapartei mahituste, vaid lihtsalt sobivat hetke kasutades pinnale ujunud kaakidega. Ometi on võitja üritused sellele kõigele piiri panna liig lahjad, et veenda tähelepanelikke vaatlejaid nende usutavuses. Mõnelgi juhul on olukorra halvenemist takistanud välisdiplomaatide sekkumine.
Juubelikink Putinile?
Mitmedki vaatlejad läänes on märkinud, et Gruusia parlamendivalimisi ei võitnud mitte demokraatia, vaid Venemaa. Ilmeka ettepanekuga tuli kiirelt välja Aljaksandr Lukašenka Minskist: Gruusia peab naasma SRÜsse. «Tasakaalustet» välispoliitika, võrdne istumine nii Vene kui ka lääne toolil, mida lubab Ivanišvili, on muidugi illusioon. Muide, sinised särgid, «unistajate» poliitvärv, olid seljas ka Janukovõtši «regionaalidel» Ukrainas.
Mis hakkab toimuma tegelikult? Alustuseks tuleb põhjaturgude taastamine, kümned tuhanded talupojad ja tuhanded vahendajad saavad lõunamaiste fruktidega jälle ligi Vene bazaaridele. Ka Gruusia veinid ja Boržomm, mille Putin kuue aasta eest mürgiseks kuulutas, leiavad taas tee vene inimese lauale. Merkantiilse rahulolu hinnaks on poliitilised diilid. Taastatakse Vene sõjakoridor läbi Gruusia territooriumi Armeeniasse.
Aegamisi vaibuvad jutud pürgimisest NATOsse. Ka pikalt vindunud vabakaubandusleping euroliiduga ei tundu enam nii ahvatlev, sest sealsetel turgudel ei oota grusiine niikuinii keegi (Ivanišvili väljend). Senised Venemaast sõltumatud energiatransiidi kanalid lähevad sujuvalt Vene oligarhide ja seeläbi Kremli kontrolli alla. Kuni saabub hetk, mil Abhaasia ja Lõuna-Osseetia võib tagastada tänulikule Gruusiale, viies sellega lõpule nende alade reintegratsiooni kogu oma geopoliitilises ja militaarses täiuses.
Kas me tõesti tahame sellist Sakartvelot? Sellist, mida ei tahtnud Miša, aga mida tahab Putin? Eikellegimaad, millel on ammune uhke ajalugu, kuid mille tulevikust rääkimistki paremates peredes välditakse? Kui ei taha, oleks tagumine aeg loobuda sisepoliitilisest ärategemisrõõmust, mis on viimastel nädalatel täitnud Gruusia teema käsitlusi Eesti avalikkuses, unustada valvefraasid ja tõmmata käima asjakohane diskursus meie välispoliitika eesmärkide üle. Sakartvelo ei asu muruplatsil Sakala ja Rävala vahel. Sakartvelo ei ole hüpoteek. Sakartvelo on rinderiik, kus unistusi valides tuleb valida ka pool.
Tiit Matsulevitš oli aastatel 1991–2001 EV suursaadik Saksamaal, Ukrainas, Venemaal; 2002–2003 välisministeeriumi poliitika planeerimise büroo direktor; 2003–2007 riigikogu liige (Res Publica). Alates 2008. aastast on ta konsultant Euroopa Liidu idapartnerlusriikides. Tiit Matsulevitš on IRLi liige.