Dario Martinelli: karusnahaga või ilma?

Dario Martinelli. Foto: Erakogu

Karusnahamood ja koos sellega loomulikult ka karusnahaturg on eriti viimastel aastatel pidevalt muutunud, nii kasvanud kui kahanenud, aga ei saa eitada, et üldiselt kannavad inimesed endiselt karusnahka. Kui püüda analüüsida karusnahakultuuri kui ühiskondlikku nähtust, siis võib selle populaarsuse fenomenist aru saada: teataval määral on karusnahal ikka veel müütiline elitaarsuse hõng ajast, mil nad olid korraga eriti kallid ja vägivallahõngulised, perfektsed luksuse väljendajad.

 Luksusel aga on teatud kõrvaltähendused ja seda võib vaadata ka kui majanduse ülbemat ja vulgaarsemat poolt. Karusnahka kandvad inimesed soovivad näidata oma jõukust (nagu teistegi luksusesemetega), eelkõige aga võimu perversse mehhanismi kaudu, mis üldiselt levinud vägivalla taunimise asemel seda hoopis ülistab. See on kultuur, milles hinnatakse kõrgelt loomade ohverdamist jumalale või metslooma tapmist kuninga mantli valmistamiseks. Või ka lihtsalt tapmist, tapmist võimu saavutamiseks.

Mõnikord esitatakse karusloomatööstuse kaotamise vastu ka konkreetsemaid põhjendusi. Üks vanemaid väidab, et meie, põhjamaades elavate inimeste päralt on külm ja kõle maailm ning karusnahk on ainuke tõsiselt võetav viis vältida surnuks külmumist. Ma kuulsin seda väidet juba väiksena Tranis, mis asub Lõuna-Itaalias. Surnuks külmumine ei ole seal just esimene probleem, millega tegeleda. Kuid olgu, piirdugem põhjamaadega.

Niisiis, kas soomlased ja eestlased külmuksid ilma karusnahkadeta surnuks? Vähemalt mis soomlasi puudutab, siis tundub, et nad ei hooli suuremat külmast. Soomes toodetavast karusnahast läheb tervelt 98 protsenti ekspordiks. Mitmesuguse muu talverõivastuse vastu on soomlaste huvi loomulikult märkimisväärselt suurem.

Ja kui juba maal, kus temperatuur võib langeda neljakümne miinus­kraadini, ei hinnata karusnahku kuigi kõrgelt, siis variseb mu meelest see argument täiesti kokku. Pealegi on Venemaa kõrval (mille tohutul territooriumil leidub küllaga paiku, kus on samuti väga külm) Soome karusnahkade peamised ostjad Hiina, Itaalia, Kreeka ja Lõuna-Korea. Ühtegi neist ei saa just pidada külma maa etaloniks (no tõepoolest: karusnahad Kreekas?).

Teine vastuargument, mis karusnaha kui nähtuse tugevalt ühiskondliku tegelikkusega lõimib, puudutab töökohti. Väidetakse, et farmides töötavad inimesed kaotavad karusloomatööstuse lõpetamisel töökoha, see võib anda hoobi riigi majandusele. Jättes kõrvale Soomes edukalt toimivad tööpuuduse leevendamise skeemid (ehkki riigis on viimasel ajal püütud kaotada viimaseidki sotsiaaldemokraatlikke jälgi), võib teiste maade kogemuse põhjal öelda, et vaevalt see probleemiks muutub.

Ühelt poolt leidub tõhusaid konversiooniprogramme (karusloomafarme saab muuta näiteks ökoturismikeskusteks, kunstkarusnaha tootmise vabrikuteks jne), teiselt poolt tasub meenutada, et paljud farmid ei tegele pelgalt karusnahkade tootmise, vaid ka terve hulga muude tegevustega. Aga kas peakski vaevama pead ka alternatiivide otsimisega. Või teisisõnu: hea on teada, et need on olemas, aga kui neid ka poleks, ei tohiks see takistada kõlbelist progressi. Vastasel juhul näeks see välja umbes nagu surmanuhtluse kaitsmine põhjendusega, et muidu jääksid timukad ju tööta.

Viimane vastuargument on üks Soome karusloomakasvatajate peamisi väiteid: nad kuulutavad uhkusega, et karusloomatööstus on Soomes reguleeritud paremini kui kuskil mujal. Kui nende tegevus lõpetatakse, jääks kogu turg niisuguste halastamatute riikide kätte nagu Hiina. Tööstuse säilitamise korral Soomes suudetaks vähemalt teataval määral kanda hoolt loomade heaolu eest.

See kõlab silmakirjalikult, otsekui küti suust, kes kinnitab, et armastab tegelikult metsloomi.

Kuid küsimus on laiem: kui mõni kultuuriline nähtus või majandustegevus hinnatakse üldisemalt mittetsiviliseerituks, kas see tooks kaasa selle nähtuse kadumise? Arutlegem selle üle üldises kõlbelises plaanis. Ma usun, et eelkõige on tegemist südametunnistuse küsimusega – kogu ühiskonna südametunnistuse küsimusega. Ja siin tasub vaadata karusnahakultuuri läbi selle vastandkultuuri, mis põhineb pigem vägivalla taunimisel kui selle kasutamisel.

Elizabeth Costello, Nobeli preemia laureaadist kirjaniku J. M. Coetzee kuulus kirjanduskangelane, ütleb, et on taimetoitlane oma hinge päästmise nimel. See on kummaline väide võrreldes muude väidetega, mis tavaliselt esitatakse loomade väärkohtlemise vastu, ning mul kulus tükk aega, enne kui ma seda mõistma hakkasin. Nüüd olen ma sellest aru saanud: millegi vägivaldse tegemine tähendab sellesse vägivalda sulandumist, selle osaks saamist. Just selle eest Coetzee meid hoiatabki.

Karusloomafarmide teemal positsiooni valides ühiskond justkui konstitueerib ennast. Näiteks farme alal hoides kuulutab riik kogu maailmale ja iseendale, et on osa julmast tööstusharust ja et seeläbi on see vägivald – ja teatud mõttes vägivaldne suhtumine laiemalt – omane ka selle riigi ühiskonnale. Teistpidine positsioneerimine edastaks mõistagi sootuks vastupidise mõtte. Põhimõte ja protsess on samasugune nagu tuumajaamade sulgemisel: tegu ei ole ainult otsusega, vaid ka sellest tuleneva deklaratsiooniga.

Kui faktide ja arvude juurde pöörduda, siis võib muidugi väita, et probleem ei kao sellest kuhugi: karusloomaäri monopoliseerivad teised turud ning loomi koheldakse ehk veel halvemini. Võib-olla tõesti, aga ma pean seda ainult lühiajaliseks efektiks: oma «hinge päästes» ei tunne ühiskond ainult seda, et nad on karusnahkadele selja keelanud, vaid ka seda, et nad on karusnaha vastu astunud: nad võivad tunda uhkust oma otsuse pärast (ja me ju teame, kui uhked võivad soomlased ja eriti eestlased oma maa pärast olla!) ja neil tekib majanduslik huvi müüa teisi moekaupu. See võib ühtlasi olla eeskuju teistelegi maadele.

Soomes on käima pandud huvitav otsedemokraatia eksperiment: alates 2012. aasta märtsist on Soome elanikel, kui nad koguvad kuue kuu jooksul 50 000 allkirja, võimalik esitada karusloomafarmide kaotamise seaduseelnõu ja kohustada parlamenti seda oma päevakavva võtma. Organisatsioon Turkistarhaton Suomi ongi asunud seda järele katsuma, kogudes allkirju karusloomafarmide kaotamise nimel. Mais alanud allkirjade kogumine peab lõppema novembris.

Soome ei ole esimene riik, kus sellist asja proovitakse. Šveitsis on karusloomafarmid keelatud 1978. aastast. Šveitsile järgnesid Austria, Horvaatia, Suurbritannia ja veel mõned riigid. Kuid Soome kui maailma suuruselt teine rebasenahkade tootja ja üks suuremaid naaritsanahkade tootjaid on riik, mis on niisugusest tööstusharust äärmiselt huvitatud. Soomes tegutseb ligikaudu 1100 karusloomafarmi, kus tapetakse aastas neli miljonit karusnahalooma – see teeb tervelt 11 000 looma päeva kohta.

Karusloomade tööstusliku kasvatamise julmusest on korduvalt räägitud. Lisaks metsikule tapetavate loomade arvule rõhutavad karusloomafarmide vastased ka farmides valitsevaid masendavaid elutingimusi. Puurides on nii vähe ruumi, et loomadele jääb pelgalt võimalus end ümber keerata ja püstijalu seista. Eluga puuris kaasneb samuti tõsiseid psüühilisi tagajärgi ning loomad hakkavad patoloogiliselt käituma: tammuvad korduvas rütmis edasi-tagasi, neil tekivad kõhuhaavandid ja neerupealised suurenevad, nad kalduvad end vigastama ja mõnel juhul on ilmnenud kannibalismi.

Süüdistuste rahe all on ka tapmisviisid: naaritsaid tapetakse tavaliselt massiliselt gaasiga (meenub mitte väga kauge minevik …), rebastele antakse aga elektrilöök korraga pärakusse ja suhu. Kumbki ei kuulu just «humaanse» tapmise alla (ehkki see väljend iseenesest tundub kummastavana).

Huvitav on aga jälgida, kuidas kodanikualgatusega, mis kaotaks Soomes karusloomafarmid, tehakse lisaks veel muud: muudetakse karusnaha kui ühiskonnas kujunenud teatud sümboli tähendust. Kas me peame tõesti arvama, et kõik, kes seni tavatsesid osta Soome karusnahka, hakkavad nüüd ostma Hiina karusnahka? Seda ma ei usu. Soomel on maine, et sealsed kaubad on kvaliteetsed, mida Hiinal pole: paljud senised kliendid pöörduvad teiste kaupade poole, sest nad soovivad kvaliteeti, mida silt «Made in China» ei tundu garanteerivat.

Seega jääks karusnahaäri turgude hooleks, mida ei seostata eriti luksusega, mis oleks juba iseenesest arvestatav samm karusnaha kui sümboli tähenduse teisenemisel. Hiinat seostatakse paljude positiivsete väärtustega: ajalugu, kultuur, traditsioonid … Ent luksuslik mood nende hulka lihtsalt ei kuulu. Ja nagu mainitud, kui võtta karusnahkadelt luksuse oreool, jäävad need ilma oma tähtsaimast külgetõmbeelemendist.