Juhtkiri: irvitamine Eesti riigi üle

Foto: Urmas Nemvalts

Kohus mõistis juba 2003. aastal kunagiselt kultuurkapitali juhilt Avo Viiolilt välja 8,5 miljonit krooni ehk praeguses vääringus enam kui pool miljonit eurot. Viiol mängis tema hoole alla antud eesti kultuuri raha kasiinos maha. Ta peaks tekitatud kahju jupikaupa hüvitama, ent temalt kätte saadud summa on kogu võlaga võrreldes pehmelt öeldes naeruväärne – keskmiselt 19 eurot kuus.

Kohtutäiturid pole suutnud Avo Viiolit maksma painutada vaatamata sellele, et mees ajab juba aastaid suhteliselt väikest, aga edukat konsultatsiooniäri, teenides raha ka lepingutelt omavalitsustega. Ta on ettevõtte ainuomanik. Võrreldes ta äriühingu tulusid kultuurkapitalile tagasi makstud summadega, peaks terve mõistus tõrkuma uskumast, et 19 eurot kuus ongi tema maksevõime piir. Kindlasti ei näita see mehe enda head tahet ega siirast püüdu tekitatud kahju hüvitada.

Me saame ta võlasummat mitut moodi kuude ja aastatega jagada ning öelda näiteks, et senise tempoga jätkates kuluks tal kogu võla tasumiseks 2400 aastat või et püüdes oma võlga 2021. aastaks kustutada, peaks ta iga kuu maksma kultuurkapitalile umbes 5000 eurot. Kõik need arvud jäävad vaid lihtsate tehete abil loodud illustratsiooniks leheloo juures, kui Eesti kuulsaimal kasiinosõltlasel pole tahtmist näidata, et ta püüab oma kuriteoga tekitatud kahju korvata.

Kõige piinlikum on siiski see, et Eesti õigussüsteem, Eesti riiki esindama määratud inimesed ei ole siiani suutnud kohtu otsusega määratud tahet kehtestada. Me ei pruugi imestada selle üle, et kuriteo toime pannud inimene püüab kahju hüvitamist vältida. Küll aga peamegi olema väga pahased nähes, et Eesti riigivõim ei suuda teda selleks sundida isegi juhul, kui ta teenistus peaks olema igati korralik. See on irvitamine Eesti riigi üle, millel lihtsalt lastakse sündida, sest ükski võimuesindaja ei paista olevat piisavalt motiveeritud, et Avo Viiolilt kahjusumma tegelikult sisse nõuda.

Karistussüsteemi eesmärk ei ole ega tohigi olla kuriteo toime pannud inimese olematusse tampimine. Kahju hüvitamise eeldus on loomulikult see, et inimesel lastakse tulu teenida. Ka ärisuhted omavalitsustega oleks aktsepteeritavad, kui Viiol hüvitaks nende (st maksumaksja) arvelt teenitud tulust omal ajal kultuurkapitalile tekitatud kahju ja teeks seda mõistlikes summades. Kuna see nii pole, muutuvad omavalitsuste ärisuhted Viioliga vähemalt moraalselt küsitavaks.

Avo Viiol võib ju olla omavalitsuste jaoks nii töö sisu kui hinna mõttes suurepärane konsultant. Ja kellelgi ei peaks olema midagi selle vastu, et inimene on pärast oma kuritööd ja karistust suutnud tööle asuda ning jalgele tõusta. Ent kuni mees sisuliselt ei püüa tekitatud kahju heastada, ei peaks ka omavalitsused temalt maksumaksja raha eest teenuseid tellima.