Linnar Priimägi: ilu aastapäev

Linnar Priimägi Foto: SCANPIX

Kultuurikommentaar on rubriik, kus mõeldakse kultuurist.  Oktoobris avaldab arvamust kultuuripsühholoog Linnar Priimägi.

... Kunstist ei kõnele keegi,

ei maldagi mõtelda Ilost,

jutt jookseb naistest ja naeristest,

mõisatööst, sõnnikust, silost...

        Hando Runnel

Daamide vanust pole sobiv uurida, veel vähem kuulutada. Ometi lugesime nüüd: «Maailma ilusaim naine tähistas 500. sünnipäeva» (EPL 01.10.2012). Jutt käib Raffaeli «Sixtuse madonnast», maalist, mille valmimisaega keegi täpselt ei tea. Umbes siiakanti see langes ning olgem tänulikud, et agoonias maailmale leidub veel lohutaja – cosa veramente rarissima e singolare, nagu nentis Vasari.

Paavst Julius II suri veebruaris 1513 ja pärimuseldasa kõrgunud 265 x 196 madonnapilt tema kirstu kohal. Teose tume alaserv, millele toetuvad tiaara ning inglid (reproduktsioonidelt sageli ära lõigatud), pidi pakkuma jätku katafalgile – just nagu lävi siin- ja sealpoolsuse vahel. Maalitud kardinad tolle künnise kohal on kõrvale tõmmatud ja lapsukesega Jumalaema seirab meid tõsisel pilgul. Hiljem rändas Raffaeli lõuend surnukirstu servalt Piacenza Sixtuse-kiriku altarile (sealt ka nimi) – just kui sümboliseerimaks, et altarid algselt olidki pühade säilmete sarkofaagid.

«Mona Lisaga» kuulsuse pärast võistlev maal jagab temaga traagilist saatust: mõlemat on nii põhjalikult kitšitud, et soliidsemad renessansikunsti albumid eelistavad neid isegi mitte näidata. Eriti maias on järelmaailm olnud alaserva inglikeste peale, keda tänini trükitakse, kuhu aga annab. Nood näiliselt igavlevad põngerjad seal all ajavad tegelikult tähtsat asja – püüavad kinni vaataja pilgu, mis liigub nendele vasakpoolselt Pühalt Sixtuselt ja parempoolselt Pühalt Barbaralt ja suunavad selle üles nimitegelasele («madonna» tähendab Jumalaema koos Jee­suslapsega).

Selles kompositsiooniliselt ühes kõige täiuslikumas maalis on palju kõnekaid detaile, aga need nõuavad aja mahavõttu, mida tänapäeva inimestelt oleks raske nõuda. Me peaksime seletama «della Rovere koodi» (mis erinevalt «da Vinci koodist» on päriselt olemas). Aga meil, Jumal paraku, on mahti läbi elada veel vaid elektriturupaanikat ja superstaariotsinguid, oma OECD-vaesustunnistust ning äärmisel juhul Mart Sanderi galeriis toime pandud kunstivõltsinguid.

Muide, 2005. aastal Kadrioru näituse kataloogis tutvustas Kadi Polli ka «Sixtuse madonna» koopiaid meie muuseumis. Need märgivad tõsikunsti ning odavkunsti hajusat piiri. Ei tootnud ju tegelane, kes Sanderi galeriis rongile viisnurga ette ning Andrus Johani nime alla maalis, midagi muud kui kitši lisandväärtust! Küll ta teadis, mis ta teeb. Küll ta teadis, kellele. Eks ikka eesti rahvale!

Siiski võiksime end kultuuriinimeseks oleku määral lahti rebida oma elu odavusest ja proovida nõustuda Vassili Žukovskiga Raffaeli Sixtuse-maali ees: «Peab tõesti olema kas arutu või siis lihtsalt hingetu puhttehniline maaler, julgemaks kopeerida seda madonnat: üks kord sai inimhingele osaks selline ilmutus; kahte korda seda juhtuda ei saa.»

Ma ei vabane tundmusest, et Sixtuse madonna vaatab kardinate vahelt meie tegelikkust. Vaatab, kes teda vaatab ja kes mitte.