Kuidas jätsid rikkad naised Vana-Liivimaal endast jälje?

Mullused keskaja päevad Tallinnas. Foto: Priit Simson

Milliseid nippe kasutasid keskaegse Tallinna ja Riia keskmisest jõukamad naised hingeõnnistuse saavutamiseks ja oma mälestuse jäädvustamiseks, sellest kirjutab ajaloolane Anu Mänd värskes ajakirjas Tuna. Postimehe arvamusportaal avaldab artikli lühikokkuvõtte.

Kõigil ajastutel on inimesed püstitanud surnute auks ja nende mälestuseks ehitisi ja kunstiteoseid. Keskajal jäädvustati lahkunute mälestust erinevate memoriaalmonumentidega, mis olid seotud kas tegeliku või sümboolse hauakohaga: kabelite, hauakivide või -monumentide, kenotaafide, altariretaablite, vitraažakende ja muude esemete abil, mida tänapäeval liigitatakse sakraalkunsti alla.

Pühakodade interjööris (vahel ka eksterjööris) leiduvad piltkujutised, mis olid kaunistatud kas donaatori portreega, tema nime sisaldava pealiskirjaga, tema vapi või majamärgiga, funktsioneerisid kogukondliku mälu kandjate ja stimulaatoritena.

Kirikule annetatud kunstiteos, selle ruumiline ja liturgiline kontekst väljendasid nii tellija religioosseid kui ka ilmalikke ambitsioone ning põlistasid tema ja ta perekonna nime järeltulevate põlvede jaoks. Memoriaalmonumentide juures võidi läbi viia surnute auks peetud liturgiat või muid mälestamisrituaale. Kõige eelnimetatu tõttu võib neid pidada omamoodi sillaks elavate ja surnute vahel.

Memoria on nii ajalooline kui ka uurimistermin, mis kitsamas mõttes tähendab üksnes surnute liturgilist mälestamist. Uurimisterminina on aga memoria laienenud mälestamiskultuurile tervikuna, hõlmates nii surnute auks loodud tekste ja kunstiteoseid kui ka kiriklikke ja ilmalikke mälestamisrituaale. Memoria on nähtus, mis puudutas kõiki ühiskonnakihte, mitte üksnes rikkaid ja vägevaid, see oli oma identiteedi rõhutamise vahendiks nii üksikisikutele kui ka sotsiaalsetele gruppidele.

Viimastel aastakümnetel on memoria osatähtsusele keskaegses ühiskonnas pööratud järjest enam tähelepanu. Enamik selleteemalisi käsitlusi Lääne-Euroopas on keskendunud kuningate, kõrgaadlike ja -vaimulike strateegiatele oma mälestuse jäädvustamisel. Teiste ühiskonnakihtide, eriti sotsiaalselt madalamate kohta on allikmaterjali ja sellest tulenevalt ka uurimusi oluliselt vähem.

Võrdlemisi uudseks uurimissuunaks saab pidada ka memoria seostamist soo-uuringutega: naiste ettevõtmisi hingeõnnistuse saavutamiseks ja oma mälestuse jäädvustamiseks (näiteks hauamonumendi tellimise või kunstiteose annetamise läbi) on seni analüüsitud küllaltki vähe ning mõistagi on ka naiste puhul vaatluse all olnud eelkõige kõrgest soost ja erakordset mõjuvõimu omavad indiviidid, nagu kuningannad, hertsoginnad ja teised aristokraatlikku päritolu daamid.

Selles artiklis analüüsitakse naiste memoria’t hiliskeskaegsel Liivimaal, peamiselt kahes suuremas linnas – Tallinnas ja Riias. Ülesanne pole kergete killast, sest mõistagi on naised jätnud allikatesse võrreldamatult vähem jälgi kui mehed. Ka naiste identifitseerimiseks on sageli ainus võimalus teha seda nende abikaasade kaudu, sest sünniperekond on teada vaid vähestel, peamiselt aadlisoost daamidel.

Artiklis keskendutakse eelkõige linna ülem- ja keskkihtidele ning valdavalt ilmalikele naistele – kaupmeeste ja käsitööliste abikaasadele ja leskedele. Üksikuid näiteid saab tuua ka linnas tegutsenud või sealsetele kirikutele annetuse teinud vasalliperekondade kohta.

Lahkamata siinkohal hiliskeskaja naiste majanduslikku ja õiguslikku seisundit (mis võis eri linnades ja piirkondades olla väga erinev ), võib lühidalt tõdeda, et seadusandlike ja ühiskondlike piirangute tõttu oli naistel tunduvalt vähem võimalusi rahalisi tehinguid teha või varaga oma äranägemist mööda ümber käia kui meestel.

Tütred olid oma isa (tolle surres mõne teise täiskasvanud meessugulase), abielunaised oma mehe eestkoste all. Abielumehel oli enamasti naise kaasavara valdamis- ja kasutusõigus (kui polnud sõlmitud abielulepingut, mis sätestaks teisiti), naise võõrandamatuks omandiks jäi tihti vaid nn. hommikukink ja tema poolt abiellu toodud riided, ehted jm. isiklikud asjad. Mõnel pool tohtis naine ka testamenti koostada vaid oma mehe nõusolekul.

Kuigi eestkostjad olid määratud ka leskedele, oli viimastel oma vara üle otsustamisel, sellega tehingute tegemisel ja oma pärandi jaotamisel siiski tunduvalt suuremad õigused kui abielunaistel. Etteruttavalt võibki öelda, et eelkõige just heal majanduslikul järjel ja kõrge positsiooniga leskedel oli võimalik kirikule suuremaid annetusi teha, enda matusetseremoonia kavandamisel sõna sekka öelda ja enda liturgilist mälestamist tellida.

Kokkuvõtteks, ühest küljest on keskaegselt Liivimaalt naiste kohta säilinud allikmaterjal liiga napp, et teha põhjalikumaid järeldusi selle kohta, kui levinud oli erinevates ühiskonnakihtides oma mälestuse jäädvustamine artiklis kirjeldatud vahendite kaudu. Teisest küljest on konkreetsete näidete põhjal siiski võimalik esile tuua teatud käitumismustreid.

Hiliskeskajast, eriti 15. sajandi lõpust ja 16. sajandi alguskümnenditest on andmeid, et jõukad, nii aadliseisusse kui ka linnaeliiti kuuluvad naised püüdsid meestega sarnaselt (või ka nendega koos) rajada vikaariaid, tellida eestpalveid ja mälestusmissasid, annetada kunstiteoseid ja teha korraldusi oma matmise ja mälestamise kohta. Kõik need vahendid pidid rõhutama nende naiste seisust, jõukust ja ühiskondlikku positsiooni, põlistama nende ja nende perekonna mälestuse ning aitama kaasa hingeõnnistuse saavutamisele.

Kõige heldemaid annetusi said endale lubada varakad lesknaised, eriti need, kellel polnud lapsi. Rikkad ja mõjuvõimsad lesed (nt. Gertrud Wrangel) osalesid aktiivselt oma memoria kujundamisel: nad määrasid kindlaks, mida tuli hauaplaadil või muul kunstiteosel kujutada, kus see pidi asuma, mis altaril tuli annetatud eset (nt. karikat) kasutada, kui suure summa eest valgustada püha sakramenti – Kristuse ihu, millise pühaku auks pidada missat ja millise altari juures, mis pühal või nädalapäeval lugeda eestpalveid jne.

Nad lasksid sõlmitud lepingu või annetamise fakti üles tähendada kiriku eestseisjate raamatusse või mõnesse linnaraamatusse, graveerida esemele sobiliku pealiskirja või lisada vapi. Nad tegid korraldusi oma matusetseremoonia läbiviimise osas, tellisid mälestamise surma-aastapäeval ning eestpalveid ja «igavesi» missasid oma hingeõnnistuse heaks. Nad langetasid otsuseid, kas lasta end matta oma abikaasa kõrvale või mujale.

Aadlisoost lesknaised võisid valida, kas lasta end hauakivil ja annetatud esemetel identifitseerida enda või oma abikaasa vapi või mõlema järgi. Väga tähtsaks peeti ka oma esivanemate meelespidamist: neile eestpalvete tellimist ja nende alustatud traditsioonide jätkamist. Kõik need otsused ja valikud annavad meile väärtuslikku teavet tolleaegsete naiste mõttemaailma ja väärtushinnangute kohta, andes aimu nende religioossetest ettekujutustest, eneserepresenteerimise vajadustest ja ilmaliku prestiiži ihalemisest.

Vaesematel naistel olid oma mälestuse jäädvustamiseks tunduvalt piiratumad vahendid. Üks võimalusi väärikaks kristlikuks matuseks ja eestpalvete garanteerimiseks oli liituda mõne religioosse gildi või vennaskonnaga, kus pandi nimetatud rituaalidele suurt rõhku ja hoolitseti nii jõukamate kui ka vaesemate liikmete eest.

Kuigi naiste roll avalikus elus oli meestega võrreldes tunduvalt tagasihoidlikum, oli neil vagade annetuste läbi võimalik sakraalruumi kui avalikku esindusruumi kujundada ning selle mõningaid osi «naiselikumaks» muuta. Tüüpilisteks naiste annetusteks loeti rõivaste, roosikrantside, ehete ja hõbedast majapidamisnõude kinkimist kirikule, eriti aga seda, kui kingitud ehe või rõivatükk oli mõeldud kaunistama Neitsi Maarja või mõne teise naispühaku kuju – sel juhul oli tegemist väga isiklikku laadi annetusega «naiselt naisele».

Naiste kingitud armulauakarikaid ja teisi liturgilisi esemeid kasutati missa pühitsemisel, nende vappi või sobilikku pealiskirja kandvad vitraažid, pingid ja hauakivid jätsid kirikuruumi pikaajalise jälje ning toimisid kogukondliku mälu kandjatena.

Naise osa kunstiteoste annetamisel, sakraalruumi kujundamisel ja oma mälestuse põlistamisel on paratamatult jäänud varjatumaks kui meestel. Loodetavasti aitab see artikkel rikastada ettekujutust naise mitmesugustest rollidest hiliskeskaegses ühiskonnas.