Tallinnfilmi kunstinõukogu protokollidest selgub, kuidas selle kogu ridadesse kuulunud Lennart Meri, Villem Gross ja Jaan Kross leidsid Kaljo Kiisa lavastatud, ühe läbi aegade paremaks Eesti filmiks tunnistatud linateose «Hullumeelsus» stsenaariumit kommenteerides, et sellisel kujul filmi üles võtta ei tuleks, sest tegu on tõekauge ja sisutühja teosega.
Sellest ning muudest Tallinnfilmi kunstinõukogu otsustest ja aruteludest kirjutab värskes ajalookultuuri ajakirjas Tuna Liivi Uuet. Postimehe arvamusportaal avaldab artikli ajakirja nõusolekul täismahus.
Kunstinõukogu loodi Tallinnfilmis (tol ajal Tallinna Kinostuudio) 1957. aastal. Selle aluseks oli NSVL kultuuriministri käskkiri novembrist 1956. Kunstinõukogu loodi demokraatlikel alustel – valimiste teel. Esimesse kunstinõukogusse kuulus 17 inimest, neist 9 valiti Tallinnfilmis 14 kandidaadiks esitatud loomingulise töötaja hulgast ja 8 ilmselt kokkuleppe alusel leitud muud: näitleja, teatrilavastaja, ajakirjanik, kirjanik, helilooja, teatrikunstnik.
Täiskoosseis tuli kokku harva, loomingulised töötajad olid ilmselt oma tööga üsna hõivatud. Nõukogu tegeles episooditi jooksvate ja perspektiivplaanidega, vaatas läbi stsenaariume ja näitlejate filmiproove ning kinnitas osalised, vaatas läbi filmitud materjali ja lõpetatud filme enne nende kinnitamisele esitamist. Alates 1961. aastast tegeldi ka dokumentaalfilmidega, anti filmide ja dublaaži tasustamisgrupid. Algul stenografeeriti kõik arutelud, hiljem piirduti lühemate refereeringutega, honorarigrupi määramisel mõnikord vaid otsusega. Kuna kinnitati ka kõik dokumentaalfilmid, ringvaated ja õppefilmid, siis muutuvad protokollid filmikunsti vaatepunktist võib-olla aasta-aastalt vähem huvitavaks. Mängufilmide stsenaariumide käsitlemine toimetuskolleegiumis muutub põhjalikumaks, seetõttu kõik stsenaariumid enam oma algvariandis kunstinõukogusse ei jõua, võidakse alustada lavastusprojektist. Kolmekümne kahe tegevusaasta jooksul on ladestunud 5000 lehte protokolle. Sirvime neist mõningaid.
«Perekond Männardid»
Iseloomulikuks näiteks kunstinõukogu esimese kümne aasta tööst võiks olla filmi «Perekond Männardid» arutelud. Stuudio vaevles stsenaariumide puuduses. Ühelt poolt oli neid palju, näiteks 1956. aasta stsenaariumide võistlusele laekus 51 tööd, 1959. aasta konkursile 67 tööd. Neid saadeti ka ilma võistluseta, kardetavasti rohkem raha kui kunsti pärast. Stsenaariume telliti kultuurilistel («Mahtra sõda») ja ideoloogilistel («Vana tamm», «Rahva tütar (Villu)») kaalutlustel. 1963. aastal on sõlmitud leping parteiajaloolase Danil Rudneviga stsenaariumi «Lindprii» kirjutamiseks. Aga head stsenaariumi oli raske saada. Nii töödeldigi mõningaid stsenaariume lõputult: «Vanast tammest» on olemas neli stsenaariumivarianti, «Rummu Jürist» viis varianti , Aadu Hindi näidendil põhinevast tänapäevafilmist «Veealused karid» eri peakirjadega variante vähemalt viis.
«Perekond Männardite» esimese stsenaariumi esitas Valter Kruustee 1956. aasta stsenaariumide konkursile. Kunstinõukogus oli seda eepilist lugu eesti töölisklassi revolutsioonilisest võitlusest 1918–1924 esimest korda arutatud 1958. aastal. Algne ajaloosündmuste lai panoraam asendati kahe töölisperekonna käekäigu jälgimisega ajaloosündmuste taustal: Männardid on revolutsioonilised võitlejad, Neidred muganejad, kes püüavad haljale oksale jõuda. Kirjandusliku stsenaariumi variante on säilinud kuus. 13. veebruaril 1958 toimus arutelu, film anti tootmisse ja võiks loota, et stsenaarium on õigetel alustel. Aga tegelikult? 1960. aasta 9. augustiks olid võtted lõppenud ja kunstinõukogu vaatas materjali läbi. Arutelu protokoll on 19 lehel.
Arutelu avab Adolf Päss, keda ei rahulda juba filmi algus: 1918. aasta sügisel sakslased lahkuvad ja Eesti kodanlus tuleks nagu ise võimule! Aga välisimperialistid? Georg Orm kurdab, et aktiivset võitlust pole näha: «Alguses kohtame neid (Männardeid) Raekoja platsil. Nad lasevad end peksta, istuvad vangis, istuvad oma aja ära, demonstratsioonil saavad jälle peksta . Eesmärk ei paista siit kusagilt välja. Eesmärk päästa relvi, miks? Vaatajale peaks selguma, et neid relvi on vaja detsembriülestõusuks. Seda me filmist ei näe.»
Zinaida Pantelejeva: «Vaenlaste leer on tehtud rumalaks [– – –]. Vangivalvur, politseinikud, kõik nad on ühesugused inetud [– – –]. Kohutav paks nägu pidulauas, kodanluse esindaja nägu, kole lõust, kus see küll on kätte saadud. Paistab silma teksti üleküllus ja tegevuse vähesus.»
Sergei Levin : «Nii halba filmi kui «Perekond Männardid» pole Tallinna Kinostuudiolt veel näinud. Stsenaariumi parandamine, koosolekud, edasi läks see juba ilma kunstinõukoguta. [– – –] Võtame näiteks demonstratsiooni Kadriorus. Kõneleja vehib teatraalselt, kõneleb paatoslikult. Kõige selle üle lehvitab suur ingel, kes nagu õnnistab kõnelejat. Kas siis ilma jumala abita ei saa teha isegi revolutsiooni.»
Paljud kõnelejad märgivad ajalooliste detailide sobimatust (alates paberossidest «Leek» kaupluseriiulil kuni uuenenud Tallinna siluetini). Ainus kaitsja on Mai Talvest, kes arvab, et parandustega saab siiski asja päästa.
Väga kriitilised on värskelt stuudios tööd alustanud Jüri Müür ja Veljo Käsper, esitades samas ka konkreetseid parandusettepanekuid. J. Müür: «Pilt jättis mulle masendava mulje [– – –]. Film on tehtud selle pärast, et teda on tarvis. Tööd näitlejatega pole tehtud. Filmi tuleb lühendada ja kõik näitlejad dubleerida, dialoog on praegu väga halb.»
V. Käsper: «Me seisame fakti ees, kus laps on juba sündinud. Kuid laps on pime, kõverate jalgadega.» Ka V. Käsper nõuab kogu sõnalise osa ümbertegemist.
Aleksandr Mandrõkin tegi järgmise kuu jooksul siiski hiigeltöö ja 5. septembril oli valmis film uuesti läbivaatusel.
Eelmisel koosolekul filmi kõige ägedamalt kritiseerinud S. Levin, J. Müür ja V. Käsper sellel koosolekul ei osale, A. Päss ja G. Orm on üsna leplikud, möönavad puudusi, mida pole olnud võimalik parandada, kuid üldiselt loetakse film terviklikuks tööks. Stsenarist V. Kruustee loeb filmi isegi esimeseks psühholoogiliseks filmiks, mis stuudio on teinud. Filmikriitika keskendub eeskätt filmi ideelisele kõlapinnale, hinnatakse massistseene, ka osa näitlejate mängu, kritiseeritakse osa tegelaste tegevuse psühholoogilist põhjendamatust.
«Hullumeelsus»
Filmi «Hullumeelsus» originaalstsenaariumi esitas Viktors Lorencs 1967. aasta kevadel ja sai selle pärast arutelu toimetuskolleegiumis parandamiseks tagasi. Juuli lõpul 1967 annab toimetuskolleegiumi liige Lennart Meri uuele variandile «täiesti eitava hinnangu», väites, et varem esitatud kavandit pole muudetud, säilinud on kõik selle puudused. Kolleegium on siiski teist meelt ja 18. augustil sõlmitakse V. Lorencsiga leping.
30. novembril 1967 arutatakse stsenaariumi kunstinõukogus. Kahjuks pole arutelust koostatud puhtalt vormistatud protokolli, säilinud on vaid venekeelne otsus. Selles antakse stsenaariumile kõrge hinnang – selgelt antifašistlik suunitlus, faabula originaalsus, liigse naturalismi ja patoloogia vältimine. Samas märgitakse aga, et kunstinõukogu liikmed hindasid stsenaariumi erinevalt, olles ühel meelel selles, et töös on tõsiseid puudusi.
Märkustes soovitatakse autoril vältida mõnedes stseenides liigset olustikurealismi, kärpida dialooge, täpsustada mõningaid stseene. Öeldakse, et seda tööd peaks tegema autor koos režissöör Kaljo Kiisa ja toimetaja Grigori Skulskiga. Tähtajaks määratakse 10. jaanuar 1968.
12. jaanuaril toimub juba uus kunstinõukogu koosolek. Ka sellest on säilinud vaid otsus, milles kiidetakse stsenaristi tehtud parandused heaks ja aktsepteeritakse tema seisukohta, et tegemist on filmiga, milles režissööri osa on tavalisest suurem ja kus kõike ei saagi kirjanduslikus stsenaariumis ette näha. Positiivse otsuse üheks mõjuriks on ka Kaljo Kiisa sügav huvi filmi vastu, mida märgitakse mitmes sõnavõtus. Kolmanda variandi valmimise tähtajaks määratakse 15. veebruar.
Venekeelsele otsusele on oma eriarvamuse käsitsi juurde kirjutanud L. Meri, kes väidab, et stsenaarium on muutunud väga vähe. Kunstinõukogu liige Villem Gross väidab oma kirjalikus arvamuses sama. Tema kirja lõpp on väga resoluutne: kui stuudio kavatseb sellise stsenaariumi alusel filmi teha, siis vajab stuudio ka teistsugust kunstinõukogu, milles tema küll ei leia põhjust osaleda. Ka Jaan Kross arvab, et parandused on olnud minimaalsed ja et tegemist on «välistele efektikestele rajatud ja probleemita kriminullilise väljamõeldisega».
Ta märkab ka mõra loodud mudelsituatsioonis: kui 578 patsienti on kohe algul kahtlustatavate hulgast välja arvatud, siis miks ei luba Windisch neid «metsa jalutama viia», see mõjuks ka tema enda karjäärile hästi. Olaf Utt näeb stsenaariumis põnevat süžeed ja huvitavaid karaktereid, kuid talle jääb küsitavaks «niisugusel tasemel fašismivastase filmi» loomise mõte.
14. juunil 1968 toimub kunstinõukogus filmi lavastuseskiiside, kostüümide ja näitlejaproovide läbivaatus. Protokollitud on peamiselt vaid näitlejate valikut. Kaljo Kiisk on proovivõtteid teinud väga erinevate näitlejatega. Peaosalise Windischina on proovitud lisaks Jüri Järvetile, mitmele vene näitlejale ja Vaclovas Bledisele ka Endel Pärna.
Siia vahele lõik V. Lorencsi nägemusest: «Tagaistmel oli mugavalt istet võtnud kogukas tihedate mustade kulmudega hallipäine mees. Näis olevat kindel, et oma noorusaastad on mees veetnud husaaripolgus. Sama eksimatu näis oletus, et pehmel tagaistmel oli aset võtnud vaimulik.»
Kunstinõukogus kahetseti, et Windischi osa on nii mahukas – seda võiks väga hästi mängida ka K. Kiisk ise. J. Järvetit on algul proovitud ka toimetajana koos Valeri Nossikuga, kes lõpuks osa sai. Voldemar Panso tundub peaarstina olevat algusest peale paigas. Teistest osalistest on suuremad vaidlused Sophie ümber, kelleks on pakutud ka Ita Everit ja Vija Artmanet. Viimase kohta märgitakse protokollis, et ta on ohvri kehastamiseks liiga võimukas.
«Hullumeelsuse» filmimine toimus väga intensiivselt 1968. aasta suvel. 24. detsembril 1968 toimus kunstinõukogus valmis filmi läbivaatus. Seekord eriarvamusi ei olnud, kõik sõnavõtjad andsid filmile kiitva hinnangu.
G. Skulski arvab, et film on sündmus mitte ainult meie stuudiole, vaid ka üleliidulises ulatuses; Hamlet Tiits kiidab näitlejaid, Rafail Beltšikov räägib muu hulgas raskustest filmi lõpetamisel. Filmile antakse I kategooria siiski häälte vahekorraga 5:4. Kuid filmitoimikus protokollile järgnev NSVL Kinokomitee kiri on tulevikku teades nagu silmapiiril olev must pilv. Positiivsele hinnangule järgneb paranduste loetelu, mida tuleks teha dublaaži käigus: lõpu tegemine selgemaks, filmi kärpimine, hullumeelsete näitamise vähendamine, helitaustad ja muusika. Seda, mis järgnes, on mujal piisavalt käsitletud – filmi ei keelatud, kuid sellest lubatud koopiate arv välistas laiema tuntuse.