Liisa-Ly Pakosta: eriolukord erivajadustega lastele?

Liisa Pakosta Foto: Liis Treimann

Õpetajate palgatõus on prioriteet ja see saab teoks, ent see ei tohi juhtuda tugispetsialistide arvelt, kirjutab riigikogu kultuurikomisjoni liige (IRL) Liisa Pakosta Õpetajate Lehes.

Uus, 2010. aastal jõustunud põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (PGS) muutis tänuväärselt Eesti arusaama sellest, mida teha koolides hariduslike erivajadustega (HEV) lastega. Täpsustati nii erivajaduste loetelu kui ka kõikide laste õigus tugiteenustele.

Sisuliselt tuletas seaduse muutmine meelde, et kool on lapse jaoks, mitte vastupidi. Kooli peavad mahtuma ja sobima kõik lapsed, ja see ei tähenda alati ühesugust, vaid konkreetse lapse arengut parimal võimalikul moel toetavat kooli.

Egas kõik kohe juhtu, isegi erivajadusi puudutav väljaõpe pole ülikoolides praegu ühtlaselt korraldatud, andekaid lapsi ja raskemate liitpuuetega lapsi puudutavas alustatakse sageli nullist. Seni on tärkavast ametikoolitusest enam aidanud õpetajate südameharidus ja hingeheadus ning terve mõistus.

Koolide valmisoleku paranemisega samal ajal on erivajadustega lapsi üha rohkem, ning seda isegi laste arvu üldise vähenemise taustal. Sellal kui spetsialistidki vaidlevad aktiivsushäire üle poiste loomupärasest omadusest tabletiravi vajava tõveni, on ometi päevselge sotsiaalsete probleemide, kumuleeruvate tervisehädade, toitumis- ja sõltuvushäirete ning halbade keskkonnamõjutuste all kannatavate laste arvu kasv.

Laienemist näitab ka perede suutmatus keerulistel aegadel lastele õiget ja piisavat tuge pakkuda.

Lõpptulemust, et rohkem kui iga kümnes noor piirdub enese põhikoolist läbivedamisega või ei lõpeta sedagi, peab inimarengu aruanne Eesti kõige suuremaks haridusprobleemiks. Ja see pole mingi asotsiaalide õnnetus, nagu mõned pealiskaudlejad arvavad. «Igal lapsel on nõrgad kohad, mille tõttu võiks neid koolist välja visata,» rõhutab pikki aastaid erivajadustega laste tavakooli integreerimise eest võidelnud Kersti Nigesen.

Vähese ettevalmistusega koolidele ning laste-perede kuhjuvatele probleemidele on tänavu sügisel lisandunud veel üks kuum aruteluteema, nimelt tugispetsialistide abi kättesaadavus ja eriti kiireloomulisena selle tasustamine. Nimelt on senimaani riigi eraldatavast koolide palgarahast osa läinud tugispetsialistidele, täpsemalt on selleks kulunud ca 10 miljonist eurost ca 3–4 miljonit tulnud riigieelarvest, ülejäänu on katnud kohalikud omavalitsused. Lisaks on PGS-i § 74 lõige 1 lugenud kooli pedagoogide hulka ka õpetaja abid ning teised koolis õppe ja kasvatuse alal töötajad.

Riigikogu selle nädala aruteludest ongi koorunud, et ühelt poolt pole senine hägusus ja kahasserahastus sugugi taganud laste võrdset ligipääsu näiteks kvalifitseeritud abiõpetajale, logopeedile või koolipsühholoogile, ent teisalt ei saa ka eeldada, et kogu tööd hakkaks juhtima omavalitsused või üle Eesti ühetaolised teenusekeskused. Vanalinna hariduskolleegium tõi näiteks, et küllalt sageli vajab erivajadusega laps vähemalt kaks nädalat kooliaasta alguses kõikides tundides psühholoogi, et koos leida üles lapsele sobivaim õppimisrütm. Loomulikult jälgib sama psühholoog last kogu kooliaja jooksul, ning näiteks pimedale õpilasele on tavakoolis vaja tervet meeskonda. Nii omavalitsusliidud kui ka teised ühendused on protestinud selle vastu, et riigi eraldatud raha ei tohi enam kasutada kooli tugispetsialistidele. Põhjenduseks on toodud, et kohalikel omavalitsustel seda raha veel pole ning kiire lahenduse leidmise hädatarvilikkust on meile kinnitanud ka regionaalminister Siim Kiisler. Lisaks tekitab paksu verd plaan kaotada koolide struktuurist tugipersonal sootuks, viidates teenusekeskustele. Kindlasti pole igas koolis vaja palgale võtta kõiki abilisi, ent meenutagem – Soome haridusedu tugineb just koolide võimekusele pakkuda lastele lisaks klassiõpetajatele ja aineõpetajatele veel tervet hulka tugispetsialiste. Veelgi enam, abiõpetaja pole ainult rahutule jõnglasele sobivate ülesannete otsija, vaid toetab ka andekamaid ning töökamaid võimetekohaselt edenema. Suurim erinevus Eesti ja Soome PISA testide tulemuste vahel ongi andekate laste ehk tipptulemuste osatähtsuse erinevuses. Kui Soomes on märkimisväärselt palju väga heade õpitulemustega, nähtavalt toetatud andekusega lapsi, siis Eesti koolides on nad kuidagi ära kadunud ja toetamata. See omakorda mõjutab kriitilisel määral tulevast tööturgu – kui palju on ettevõtlikke, väljaarendatud potentsiaaliga eestvedajaid, kes suudavad töökohti ja kõrget palka organiseerida teistelegi. Erivajadustest rääkimine pole ainult nõrgemate toetamine, vaid tähendab sisuliselt ühtluskooli põhimõtte järgimist, kus iga laps peab saama võimaluse õppida oma võimete kohaselt. Õpetajate palgatõus ON prioriteet ja see saab teoks, ent see ei tohi juhtuda tugispetsialistide arvelt.

Riigikogu kultuurikomisjon arutas neid teemasid sellel nädalal kahel istungil ning üsna üksmeelsed oldi kahes asjas: esiteks, nii koolide tugipersonali, raskemate erivajadustega laste erikoolide kui ka kogu lapse arengut toetava tugistruktuuri ja kõige selle rahastamise küsimused tuleb eraldi ette võtta, sest lahtisi otsi lohiseb liiga palju. Näiteks paluti haridus- ja teadusministeeriumil lahutada praegu ministeeriumidevahelisel kooskõlastusringil olevast põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise eelnõust (mis pole veel riigikokku jõudnudki) kogu hariduslike erivajaduste osa, et seda saaks läbimõeldumalt ja tervikut silmas pidades arutada.

Teiseks oldi ühel meelel, et tugispetsialistide teenused vajavad jätkuvalt nii riigi kui ka kohalike omavalitsuste poolset rahastamist, ent kindlasti annab rahastamissüsteemi paremaks, selgemaks, ja võib-olla alguses ka jõukohasemaks muuta. Rahastamisest olulisem on aga arusaamine, miks on koolides lastele ja tegelikult ka aine- ning klassiõpetajatele vaja eripedagoogi, psühholoogi, sotsiaalpedagoogi ja õpetaja abi. Mis on nende roll laste õppe- ja kasvatustegevuses? Lapsed õpivad ju paljuski matkimise teel.

Seega tuleb mõista, et hariduslike erivajadustega laps ei pea tähendama üksnes eraldi kooli või klassi, vaid selline laps on võimeline sobiva toe abil õppima ka täiesti tavalises koolis ja täiesti tavalises klassis ning nii kiiremini arenema. Kui see on kõigile asjaosalistele selge, siis on võimalik otsustada, kas see on lahendatav vajaliku teenuse tellimise või koolis töökoha loomisega ning sealt edasi otsida lahendusi rahastamiseks. Kaasamõtlemine neil teemadel on tänuväärne ning konkreetsed ettepanekud riigikokku väga oodatud.

Lõpetuseks kinnitan oma kogemuste põhjal, et elus on paljud asjad paremini, kui seadusepügalates või rahastamismäärustes paistab. Lapsekesksus Eesti koolides on tänu õpetajate suurepärasele tööle, kannatlikule meelele ja pisikestestki edusammudest rõõmu tundmise oskusele üha tuntavamalt ja jõulisemalt olemas. See tähendab Eesti tuleviku jaoks üha väiksemat arvu ühiskonnast tõrjutud lapsi. See pole mitte ainult väiksem kaotus, vaid see on suurem võit, väga mitmekesine ja suure mõjuga võit. Eestis on lapsi vähe ja iga meie laps on erivajadusega. Keskmise pingi vaikne Laura (kes unistab bioloogiaolümpiaadist) vajab abiõpetajat sama palju kui esipinki tõstetud agressiivne Kevin.

Sarnaselt jalgrattaga sõitmisega on ka laste erivajadusi puudutavas vaja tasakaalu hoidmiseks hoogsalt edasi vändata, sest seismajäämine tähendaks pikalikukkumist. Allamäge sõitmisel võib küll hetkeks jalad pedaalidelt tõsta, ent taas üles mäkke on pärast palju raskem vändata.