Anne (Laine Mägi) ja Frida (Jeanne Moreau) on sõlminud rahu ja nüüd minnakse kohvikusse.

FOTO: Kaader filmist

Nüüd on ka Ilmar Raag hakanud Andres Puustusmaad tegema, lavastab üksteise järel välismaal noid n-ö rahvafilme, õnneks mitte melodraamasid. «Eestlanna Pariisis» võib pärast «Klassi» küll esiotsa ootamatult pehme maandumine olla, aga kaua sa siis ikka seal tungi- ja tormivangis mäsled – hing ihkab ükskord midagi peenemat ka. Ihkab lendu tõusta – ihkab ülendust, mitte alandust.


Üks eesti naine (Anne) saab ahvatleva tööpakkumise Pariisi, et hooldada seal teist eesti naist (Frida). Üks on tagasihoidlik ja alandlik provintsitar, n-ö matsiplika, teine rikas, tujukas ja vabameelne madaam, kes on elanud peaaegu kogu oma elu Pariisis. Hooldatav ei soovi, et teda hooldataks. Veel enam – talle ei meeldi eestlased, teeskleb, et ei saa eesti keelest arugi.

Situatsioon on dramaturgiliselt paljulubav, kus esiotsa vastandlikud maailmavaated hakkavad vähehaaval otsima kokkupuutepunkte. Sellesarnaseid on ikka filmiks vändatud, kohe meenuvad värskeimana «1+1» või hoopis «Sõidutades miss Daisyt».

Ka «Eestlannas Pariisis» on ridamisi väikesi kultuurilisi kokkupõrkeid – näiteks ostab Anne croissante supermarketist, mitte pagariärist, või valmistab Fridale eestipärase hommikueine –, mis kõik mõjuvad kui punane rätik härjale ja lõpevad alandusega, vähemalt esiotsa – Frida sortsutab nimme järjest teed põrandale, nautides seda, kuidas Anne tema ees lapiga küürutab.

Paraku ei kasutata sellise konflikti võimalusi maksimaalselt ära, asi liigub sirgjooneliselt, ilma nüansseerimata, samuti ammendatakse konflikt ise üsna ruttu – rahu, mis lõpus küll veel katkeb, sõlmitakse kahe naise vahel juba vähem kui poole filmi pealt, ja dramaturgiliselt suhteliselt tähelepandamatult.

Sealt edasi muutub asi korrapäratumaks. Anne hakkab välja uurima Frida minevikku, tema tõrksuse põhjuseid ja suhet eestlusega. Esile kerkib üle 80-aastase Frida ja temast umbes 30 aastat noorema Stephane’i kunagine ebatraditsiooniline, Haroldi ja Maude’i moodi armastuslugu, mis tuha all edasi hõõgub ja valulisi komplikatsioone tekitab. Korraks taandatakse Anne isegi tagaplaanile, vaatlejaks.

Halvem on see, et Anne ja Frida suhe jääb vaataja emotsioone silmas pidades üllatavalt passiivseks, tasapaksuks, nagu suurem osa filmistki – siis ka, kui tundub, et kohe saadakse peaaegu et hingesugulasteks ja vaataja hing võiks rõõmust laulda. Frida on ju niigi veidi suurem kui elu – miks ei võiks siis ka autori käekiri sellega unisoonis olla. Selle asemel saadetakse Anne hoopis igavaid Pariisi vaateid avastama – tõsi, kes poleks seda teinud, isegi Woody Allen on. Või lisatakse siis emotsionaalseks kompensatsiooniks muusikat.

Just sellist lihtsat inimlikku, emotsionaalset soojust, mis lõpeks ülevusega ja mida leidub näiteks Mart Kivastiku kangelaste Mati ja Sassi loos «Üks mu sõber», pole Raag nimme tahtnud või suutnud siia sisse panna, kuigi film ise on intelligentne, Laine Mägi ja Jeanne Moreau’ väga head näitlejad ning sõnum ilus.

Lõpuks pole ju tõepoolest kunagi hilja oma elule uus sisu anda, nagu Anne seda teeb. Sellest pole midagi, et ta leiab oma õnne välismaalt, nagu paljud teisedki eestlased praegu. Peaasi, et leiab.

Fridagi, kes kardab oma eluõhtul kõige rohkem üksindust ja klammerdub kümne küünega Stephane’i külge, teeb iseendaga lepitust. Tema armastus osutub suuremaks kui hirm, egoism või ka tühipaljas armukadedus. Raag mängib Frida sisemise konflikti avamisel kohati peent, üpris nauditavat psühholoogilist mängu ja see hoiab filmi üleval kuni lõpuni välja.

Jeanne Moreau’ püsib suurepärases vormis, tema Frida on juba ehk liigagi skulpturaalne. Kahju, et ta teise grand lady Ita Everiga kokku ei satu. Meeldiv üllatus on Laine Mägi, midagi Aki Kaurismäki lemmiknäitleja Kati Outineni moodi on temas, selline väärikas alandlikkus. Kahju, et meil aasta parima naisfilminäitleja preemiat ei ole.

Kahju oleks ka sellest, kui vaatajad seda vigurdamata tehtud filmi üles ei leiaks – aga iseäranis tore oleks siis, kui see tooks lõpuks kinodesse tagasi ka selle põlvkonna, kelle vanus ületab 60 eluaastat.

Uus film kinolevis

«Eestlanna Pariisis»
Režissöör Ilmar Raag. Stsenaristid Ilmar Raag, Agnes Feuvre ja Lise Macheboeuf. Operaator Laurent Brunet. Kunstnik Pascale Consigny. Helilooja Dez Mona
Prantsusmaa-Eesti-Belgia 2012
Alates 12. oktoobrist Eesti kinodes