Mikk Salu: purkisittujate tulevik

Mikk Salu Foto: Toomas Huik / Postimees

Ma ei tea vist ühtegi teist kultuurivaldkonda Eestis, mille avalik positsioon oleks närusem kui kaasaegsel kunstil,» kirjutas ajaloolane Marek Tamm kaks nädalat tagasi Postimehe nädalalõpu lisas AK. Millelegi sellisele viitas ka kunstnik Taaniel Raudsepp oma artiklis «Lõpetage see kaasaegne kunst».

Põhjused ja lahendused, mille Tamm kaasaegse kunsti seisule pakub, on konventsionaalsed. Ühelt poolt loetleb ta kaasaegse kunsti probleemid ja paradoksid. Et see ei toimi publiku, vaid spetsialistide ja (riiklike) rahastajate toel, kunstiteoseid legitimeerivad kriitikud ja kuraatorid, vaatajate arvamus või külastajate hulk pole oluline. Apelleeritakse pigem mõistusele, mitte maitsele, pigem mõistmisele, mitte meeldimisele. Vaataja ei saa küsida, kas see on ilus, vaid mis on selle mõte. Arutelu pole esteetiline, vaid ontoloogiline.

Iseenesest pole selles midagi väga uut. Ameerika kirjandus- ja kunstikriitik Tom Wolfe kirjutas juba 1975. aastal oma teekonnast samasuguse arusaamise juurde. Wolfe meenutas, kuidas ta pikkade aastate jooksul seisis lugematu hulga (kaasaegsete) kunstiteoste ees, vaatas lähemalt ja kaugemalt, purjus ja kaine peaga, pikalt ja vilksamisi, süvenenult ja mitte, katsetas kõiki vaatamistehnikaid, et tuleks see ilmutus. Ilmutust aga ei tulnud.

Järsku käis Wolfe’i peas plõks – tähtis pole mitte teos ise, vaid Tekst selle ümber. ­Wolfe resümeeriski: «Kõigepealt saime lahti 19. sajandi õpikurealismist. Siis likvideerimise objektid, mida kujutada. Siis saime lahti kolmemõõtmelisest maailmast. Siis õhulisusest, pintslitõmmetest, värvist ja kõikidest teistest tehnikatest. Ja lõpuks oli see kohal – ei mingeid joone, värve, pintslitõmbeid, kontuure, valgust ega varju – viimast jõudu kokku võttes ronisime üha kõrgemale ja kõrgemale, saime lahti kõigest, kuni midagi ei jäänud enam järele ja lõpuks sündiski kunst uuesti... Teooriana. Moodne kunst oli valmis: see on kirjandus, tekstid ja tähed.»

Nii ongi, teema ei ole uus ega ka Eesti eripära. Kaasaegset kunsti, mida Eestis kutsutakse tihti «purkisittujate kunstiks» (vaata näiteks Andres Maimiku «Põhjapanev probleem: mida keegi tänapäeval kunstiks peab?», EPL, 8.10) ja inglise keeles fraasiga «kunst, mida kriitikud armastavad, aga rahvas põlgab», ei hinnata kusagil. Ei Ameerikas, ei Saksamaal, ei Prantsusmaal, ei Soomes, ei Eestis.

Ka Marek Tamm viitab: «Mõistagi pole probleem üksnes lokaalne, selle üle on mitu kümnendit piike murtud üle ilma.» Ometigi, aga võib-olla just sellepärast pole veenev ka Tamme pakutud lahendus, kuidas tagada kaasaegsele kunstile suuremat mõistmist. «...lahendus peitub esmajoones kaasaegse kunsti vahendajates – kriitikutes ja pedagoogides,» kirjutab Tamm «Ma igatsen lugeda eesti meediast kunstikriitikat, mis ei piirdu stiiliharjutustega õpetatud piirsõnavara raames, vaid mis püüab siiralt avalikkusele avada kaasaegse kunsti taotlusi ja tagamaid. Mille eesmärk on kasvatada mõistmist, mitte kiruda mõistmatuid. Niisamuti igatsen, et eesti meedia looks sellisele kriitikale foorumi. Kuid samuti igatsen, et kaasaegse kunsti õpetamine oleks koolihariduse lahutamatu osa, et me ei kasvataks üha uusi modernistlikke põlvkondi eluks postmodernses (kunsti)maailmas.»

Seda lõiku lugedes tekib küsimus, et kui see oleks nii lihtne – harime ja õpetame, küll siis inimesed targaks saavad –, miks pole see õnnestunud. Miks pole see õnnestunud kusagil?

Tegelikult on olemas teine seletus. Härjal sarvist haarates tsiteerime Harvardi psühholoogi Steven Pinkerit: «Kaasaegne kunst on inimloomuse eitamise toodang.» Kirjanduskriitik Brian Boyd lisab: «Mind häirib väga, et need, kes õpetavad kunsti, arvavad, et ilu on steriilne, selle asemel et ilu on midagi sellist, mida nautida, mida suurendada ja mille olemust selgitada.» Pinkeri ja Boydi vaadet on mitmel korral toetanud ka etoloog Richard Dawkins.

Tõsi, nüansid on erinevad.Kriitika lähtekoht on aga üks ja võtmesõnaks on just Pinkeri mainitud inimloomus. Pinkeri ja Dawkinsi jaoks on see päriselt olemas, see ei ole konstrueeritud mõiste. Miljonid aastad evolutsiooni ja looduslikku valikut on meie geenidesse talletanud info, mis kujundab meie käitumist ka tänapäeval. See paneb meid teatud viisil reageerima helidele, värvidele, proportsioonidele, liikumistele ja mõõdetele. Miski meeldib, miski ei meeldi, miski ängistab, miski rõõmustab.

Ka kunst (muusika, ilu jne) ei ole selles kontekstis lihtsalt konstruktsioon, vaid see on seotud meie evolutsioonilise pärandiga. Või nagu Pinker ütleb: «Kunst on meie veres ja lihas.» See ei tähenda samas seda, et Pinker, Dawkins või mõni muu evolutsiooniteoreetik eitaks seejuures kultuuri ja ühiskonna mõju. Näiteks eelmise nädala Postimehe laupäevalisas rääkis California ülikooli professor Alan Fiske, kuidas vägivald ja heatahtlikkus on mõlemad nii inimloomuses (bioloogilised) kui ka kultuurilised nähtused.

Sama kehtib ka kunsti kohta – see on mitmetasandiline interaktsioon, kus oma osa nii geenidel kui ka kultuuril. Kindlasti ei saa me praegu veel täpselt aru kõigist mõjudest. Taipame ehk detaile, näiteks õiges proportsioonis näojooni ja kehasid peetakse igal pool ilusaks, võib-olla on selle taga mingi ammune viis hinnata tervist ja viljakust, aga üldiselt on bioesteetika lapsekingades, möönab ka Pinker. Kuid see, et me kõike veel ei mõista, ei tähenda, et ilu tuleks eitada, vastupidi, see tähendab seda, et ilu tuleks rohkem uurida, lisab Brian Boyd. Põhimõtteliselt sama ütleb ka Dawkins. Postmodernistlik eitamine on selles kontekstis Dawkinsi jaoks otserünnak teadusele ning vaimupimeduse ja rumaluse propaganda.

Kaasaegse kunsti lähtekoht on aga teistsugune kui inimloomusesse uskujatel. Boyd nimetab isegi konkreetse koha ja aja, kus see lahknemine toimus: 1960. aastate Prantsusmaa ja Jacques Derrida tekstid. Boydi arvates oli põhjus Derrida provintslik hoiak ja poolik haridus, kas keele- või füüsiliste barjääride tõttu polnud Derrida lihtsal tuttav (peamiselt ingliskeelse) teadusega evolutsiooni, geneetika, etoloogia, inimeste kognitiivsuse alal.

Nii võis Derrida konstrueerida ja dekonstrueerida, samas ignoreerides või olla lausa vastuolus seletustega, mida annavad mõned teised distsipliinid. «Aga kui Derridale aastal 1966 võib selle veel andeks anda, siis viiskümmend aastat hiljem pole enam mingit õigustust,» jätkab Boyd. Igal juhul algas sellelt valelt (või teadmatuselt) ka kaasaegse kunsti teekond ummikusse. Just sealt, aga mitte mujalt, tuleb otsida ka põhjusi, miks publik seda kunsti ei armasta ega tunne selle järele vajadust.

Iseenesest võiks nüüd küsida: mis siis? Mis siis, kui kaasaegne kunst ei ole inimloomusega kooskõlas? Võib öelda, ei peagi olema, ei peagi meeldima. Ometi, kui Pinkeril ja Dawkinsil on õigus ja ka kunstil on evolutsioonilised juured, siis kehtib vähemalt üks järeldus. Turg tühja kohta ei salli. Kui inimestel on bioloogiline vajadus kunsti järele ja kui kaasaegne kunst seda funktsiooni ei kanna, siis peab miski tühimiku täitma. Pinkeri jaoks on vastus konkreetne – see on popkultuur, mis on võtnud üle eliitkunsti jäetud tühimiku. Aga selleks võivad olla ka missivõistlused, moeajakirjade klantspildid, Ikeast ostetud fotoreprod, kodukaunistamine või kasvõi reklaamitööstuse pakutav.

Või miks mitte tegevus rohujuuretasandil. Tuhanded hobifotograafid, kunstnikud ja fotošoppijad, igal nurgal tegutsevad maalikursused, sajad blogid ja foorumid, kus vahetatakse ideid, kuidas kujundada kõrvarõngaid või köita märkmikke. Kõik see toimib, inimesed kulutavad oma aega ja raha, pole mingit institutsionaalset tuge, sõbralikku kunstikriitikat ega meediafoorumit. Võiks isegi öelda, et kunagi varem pole ajaloos olnud hetke, kus publik oleks kunsti tegemiseks ja tarbimiseks rohkem valmis kui praegu. Lihtsalt kaasaegne kunst ei saa sellest osa. Keegi teine on koha ära võtnud.