Ahto Lobjakas: rahu, ainult Tartu rahu

Ahto Lobjakas Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Eesti-Vene piirileppe teema taaselustumine tõstatab küsimuse: mis on muutunud? Loogiliselt on olemas kaks varianti: seisukohta on muutnud kas Eesti või Venemaa.

Muidugi, tegu võib olla arusaamatusega. Venemaa välisminister Sergei Lavrov ütles midagi pressikonverentsil paar kuud tagasi, Eesti annab nüüd mõista, et huvi teema vastu on olemas.

Asi näib siiski keerulisemana. Muutunud on valitsuse senine seisukoht, mille järgi lepe on olemas, Venemaa asi on see ratifitseerida ja «preambulid» on iga riigi siseasi. Eilses Postimehes ütles välisminister Urmas Paet, et leppe teksti loodetakse täiendada «poliitilise seisukohaga, millega mõlemad [pooled] oleks nõus».

Venemaa on öelnud, et allkirjastas leppe veendumuses, et see ei sisalda territoriaalseid pretensioone. Selle põhimõtte ülekordamine seega vaevalt olukorda muudaks. Koer on kardetavasti maetud sügavamale ajalukku.

Tulemus, mida Venemaa taotleb, näib olevat igasuguse viite puudumine Tartu rahule. Seda mõtet kandis 2005. aasta alguses väljapakutud deklaratsioon kahe rahva «jagatud ajaloost».

Sama kordus allkirja tagasivõtmisel lepingult pärast seda, kui riigikogu oma deklaratsioonis rahuleppele viitas. Vaid Tartu rahu puudumine võiks hoobilt lahendada kõik Moskva mured, mis puudutavad territooriumit, kompensatsiooni, kodakondsust – aga üle kõige suhete sümboolset hierarhiat.

Teravalt torkab silma, et Eesti valitsus pole selgelt välja öelnud oma seisukohta. Ähmasust ei saa seletada läbirääkimissituatsiooniga, sest Tartu rahu kehtivus ei saa olla läbirääkimisobjekt. Eesti (taas)olemasolu, tegutsemise loogika ja kogu ajalooline enesemääratlus on rajatud Tartu rahule.

Piirilepe ilma viiteta Tartu rahule tähendaks viimasest eemaldumist, kirjutas 2005. aastal õiguskantsler Alar Jõks, õigusteadlane Lauri Mälksoo kirjutas siis, et ainus alternatiiv praegusele saaks olla Tartu rahu mainimine piirileppe enda tekstis.

Valitsus peaks nüüd taaskinnitama toonast iseenesestmõistetavust. Küsimus on Eesti staatuses – Tartu rahu kalevi alla panek kinnitaks meie enda ammust nurinat, et Venemaa ei kohtle meid kui võrdset. Ei saagi kohelda, kui me nõustume iseseisvust lugema aastast 1991, kui me ise loobume oma ajaloo ilmasambast – seda nii erinevalt Soomest.

Välismõju vaevalt uusi arenguid seletab. ELi-Venemaa viisavabadust ei saa piirilepe otseselt puutuda, kuna see sõltub tehnilistest tingimustest ja meil puudub vetoõigus. Oma osa võiks mängida Eesti kasvav orientatsioon Saksamaale, kuid siingi dikteerib terve mõistus teatud vaba mänguruumi säilitamise.