Euroopa Ülemkogu president Herman Van Rompuy soovitas kõigil eurooplastel eile ELile antud Nobeli rahupreemia üle uhkust tunda. Nagu preemiakomitee oma põhjenduses märgib: kuus aastakümmet pingutusi rahu, leppimise, demokraatia ja inimõiguste arendamise nimel Euroopas.
Viide pikale rahuajale teeb Euroopa Liidu rahupreemia küll veidi väärikamaks Barack Obamale 2009. aastal antust, mida toona põhjendati silmapaistvate pingutustega rahvusvahelise diplomaatia ja inimestevahelise koostöö tugevdamisel. Tasub märkida, et tol hetkel oli Obamal veel suur hulk pingutamist ees, sest Valge Maja peremeheks sai ta sama aasta alguses.
Siiski, miks sai EL rahupreemia just nüüd, 2012. aastal, mitte näiteks 2004. aastal pärast suurimat laienemist liidu ajaloos või, tahtmata 2010. aastal rahupreemia saanud Hiina inimõiguslase Liu Xiaobo teeneid vähendada, Lissaboni leppe jõustumise järel?
See küsimus sunnib rahupreemia komitee otsust allegooriliselt tõlgendama: mitte 60-aastase rahu ja koostöö eest, vaid selle eest, et eurooplased pole neli aastat väldanud majanduskriisi taltsutada püüdes jõudnud tagasi sinna, kus oldi sada aastat tagasi. Selle loogika järgi, kui Hiinal ja Jaapanil õnnestub Diaoyu ehk Senkaku saarte üle käivas tülis relvakonflikti vältida, on meil tuleva aasta rahupreemia saajad samuti teada.
Pentsikust lisab rahupreemiale seegi, et Norra, kelle parlament rahupreemia komitee kokku paneb, on ise kaks korda Euroopa Liitu astumise vastu hääletanud. Eilegi rõhutas Norra peaminister Jens Stoltenberg, et Norra seisukohta ELiga liitumise suhtes see preemia ei muuda. Niisiis võiks rahupreemiat vaadata kui märget, et Euroopa Liidu ligidus pole Norrat seganud oma poliitikate ajamisel.
Kas on eurooplased – meie ise – rahupreemia suhtes liiga nõudlikud ja küünilised? Nagu preemiakomitee esindaja intervjuus märkis, on Saksamaa ja Prantsusmaa lepitamise kõrval ELi teene see, et Türgis ja Balkani riikides järgitakse inimõigusi ja ehitatakse demokraatiat.
See on kahtlemata kiiduväärt, kuid need protsessid ei toimu enam mitte tänu ELile, vaid ELile vaatamata – Euroopa Liidu välispoliitika ei saa hoobelda aktiivsusega ja selle eest on hea seisnud liikmesriigid ise, jättes ELi esindatuse välisasjade ja julgeolekupoliitika alal piisavalt nõrgaks, et see ei konkureeriks liikmesriikide huvidega.
Saksa uudisteajakiri Spiegel kirjutas eile, et idee ELile rahupreemia anda on hea, aga saaja on vale. Nende arvates väärib euroopluse kontekstis rahupreemiat Jacques Delors, Euroopa Komisjoni president aastatel 1985–1995. Selle mehe kandidatuur oleks kaalumist väärt ja kaalukam kui Euroopa Liit institutsionaalse auhinnasaajana, mis praegu näeb välja, nagu oleks terviseedenduspreemia antud kõigile köögiviljadele.