Kui tahta suruda need otsused poliitilisse konteksti ja lisada siia ritta veel ka paari kuu tagune riigikohtus käik Euroopa päästemehhanismide asjus (kus Tederi seisukoht küll napilt alla jäi), siis võiks ju öelda, et näe, õiguskantslergi on kriitiline valitsuse, selle tegutsemise ja praeguse poliitika suhtes. Eks need, kes Ansipi valitusele oponeerivad, sellist tõlgendust Indrek Tederi tegevusele anda tahavadki, näiteks paistab see välja Toobali-Laasi juhtumi puhul.
See on aga täiesti vale arusaam Indrek Tederist. Teder ei ole poliitik ja ta ei tee poliitikat. Ta ei anna hinnangut Laasi või Toobali tegudele, ta ei ütle seda, kuidas peaks kütuseäri riigipiiril käima, tema ülesanne ei ole võidelda piirijärjekordade pikkusega. Kui Teder oleks poliitik, oleks ta oma vaadetelt pigem parempoolne, kõige lähemal ehk Reformierakonna 15 aasta tagustele väärtustele. Tederi intervjuud, tema sõnavõtud, tema tuttavate sõnad tema kohta – see kõik ei jätta kahtlust, et Tederi maailmavaate kohta oleks kõige täpsem öelda «klassikaline liberaal».
Tederi otsuste vundamendil on kaks külge. Üks on tema väärtused ja arusaamad. Ta on pigem õhukese kui paksu riigi eest seisja, eelistades pigem sellist riiki, mis jätab kodanikele vabaduse ja vastutuse, mitte ei ürita kõike keelata, määrata ja reguleerida. Ta seisab pigem sellise riigi eest, mis algab kodanikust, aga mitte ametnikust. Ja teine oluline koht, millele Teder toetub, on Eesti Vabariigi põhiseadus – õiguskantsler peab kaitsma seda, mis seal kirjas, mitte päevapoliitilisi huvisid.