Siim Kiisler: küsimus, mis summutab arutelu

Siim Kiisler; Foto: Mihkel Maripuu

Mäletate, mitu kohalike omavalitsuste ühinemist toimus enne eelmisi kohalikke valimisi? Üks. Teate, kui palju saab neid toimuma aja jooksul, mis on jäänud järgmiste valimisteni? Täpset arvu ei tea ka mina, kuid pisut rohkem neid tuleb. Võib-olla kaks-kolm, äkki neli või viis. Kõik nad väärivad tunnustust, aga suures plaanis on seda ikka pagana vähe.

Ehk lühidalt – asjatu on see ootus ja lootus, et kõik praegused omavalitsused, mille väiksusest tingitud probleemidele on korduvalt tähelepanu juhtinud nii riigikontrolör kui õiguskantsler, võtavad kätte ja omal initsiatiivil ühinedes lahendavad ise ära oma probleemid.

Jah, on üksikuid, kes seda suudavad. On ka selliseid, kes tahaks, aga kelle piirinaabrid ei taha probleemidele ausalt otsa vaadata, ning seetõttu nullitakse ka nende püüdlused. Miskipärast eelistatakse varjuda müütilisi mõõtmeid omandava iseseisvuse kattevarju taha ning hoitakse sellega oma piirkonda vaikse hääbumise kindlal kursil.

Praegu on meil Eestis 226 omavalitsust. Pooltes neist elab vähem kui 1800 inimest. 41s elab vähem kui 1000 inimest. Ja ometi seisavad nad kiivalt mingi müstilise iseseisvuse eest, raisates sellega maksumaksja raha. Karmid sõnad, aga ka olukord on kõike muud kui ilus.

Ei kujuta ju ette olukorda, kus Lasnamäe või Mustamäe suuremad kortermajad hakkavad korraldama oma elanikele sotsiaalhoolekannet, pidama kooli ja arendama ettevõtlust. Ometi on tervel hulgal inimestel illusioon, et sama suure elanikkonnaga kääbusvald saab sellega edukalt hakkama. No ei saa. Miks siis midagi ei muutu? Ümarlaudasid naabritega ühteheitmise teemal on viimase paari aasta jooksul toimunud üksjagu. Kümned vallajuhid on tulnud kokku ja arutanud ja analüüsinud, plusse ja miinuseid paberile joonistanud.

Olles ise sellistel aruteludel kümneid kordi laua taga olnud, võin ma tegelikult välja öelda, kuhu need arutelud enamasti takerduvad. Võin välja öelda selle, mida keegi kunagi nende laudade taga välja ei ütle. Ei, küsimus ei ole vallamaja asukohas, kooli püsimises, raamatukogu lahtioleku ajas. Küsimus ei ole ka osaliste võlakoormuses või selles, kas esmajärjekorras peaks buss käima uue vallamaja juurde või on inimestel hoopis rohkem vaja käia maakonnakeskuses.

Kõik need on tõsised probleemid, mida tuleb arutada. Arutataksegi, õhina ja hingega ja ikka oma piirkonna inimeste huve silmas pidades. Arvutatakse, vaieldakse, lepitakse kokku või fikseeritakse eriarvamus. Kaasatakse volikogusid, peetakse kõnekoosolekuid.

Kuni lõpuks jõuavad läbirääkijad selle kõige tähtsama küsimuseni. See on küsimus, mida keegi kõva häälega ei küsi. See on küsimus, millele mõtlemist ei tunnistata. See on küsimus, mille küsimise asemel tehakse suuri sõnu kohaliku identiteedi kadumisest ja avalike teenuste kaugenemisest. See on küsimus: mis saab minust?

Kui kaks valda ühinevad, jääb tööta üks vallavanem, üks vallasekretär. Pagunitest ja positsioonist jääb ilma ka üks volikogu esimees. Ilmselt liidetakse mõned vallaasutused, ka seal pole edaspidi enam kahte juhti vaja. Tõsi, selle raha eest saab palgata ju sotsiaaltöötaja, maksta õpetajatele palka, lükata teid lumest puhtaks või teha muud sellist, aga see ei lahenda ikkagi ära seda kõige olulisemat küsimust.

Ja seni kuni see küsimus ripub kirvena läbirääkijate pea kohal, kestavad arutelud lõpmatuseni või vaibuvad lõpuks mõne hea ja turvalise ettekäände taha. Ühinemise vastu on kasutatud isegi argumenti, et naabervald on meist tunduvalt jõukam ja meiega ühinemisel oleks neil palju kaotada. No kuulge!

Kui on olemas sisuline soov ühinemine teoks teha, siis valimisteni jäänud aastaga veel jõuab. Aga seda tõesti juhul, kui soov on tõsine ja ühinemist veavad inimesed, kelle peas ei hakka lõpuks vasardama see kõige olulisem küsimus.

Tõsiseltvõetavaks alternatiiviks oleks riigi sekkumine. Anname omavalitsustele ette tingimused ja tähtaja, mille jooksul endale sobivad partnerid leida ning moodustada uued ja tugevad omavalitsused. Sellised, mis oleks tõeliselt kohaliku ühiselu korraldamise institutsioon ja iseolemise keskus.

Ma ei loo illusiooni, et see plaan leiab kiirkorras parlamendi enamuse toetuse. Selleks on mõnedki osalised ennast seniste argumentidega piisavalt nurka mänginud, neist taganemine oleks liialt suur suutäis korraga alla neelata. Seda, et praegune halduskorraldus on muutunud piduriks paljudele teistele valdkondadele, peavad aga möönma isegi kõige suuremad riigi sekkumise vastased.

Kui ühinemisi ei toimu, jätkub allakäik. Ja senised kogemused nii ärajäänud kui toimunud ühinemistest kinnitavad üht: ka see kõige olulisem küsimus tuleb selgeks rääkida. Võimalikult ruttu, sest siis saavad inimesed keskenduda sisulistele küsimustele.