/nginx/o/2011/06/10/622786t1hcb93.jpg)
Olin üllatunud, lugedes, et presidendikantselei taotleb riigieelarvest raha «presidenti kaitsvale aiale», kuigi presidendil Roosiaia näol juba üks suletud aed on. Pealegi on muinsuskaitse lossiesise turvatara kui Kadrioru avalikku ruumi tükeldav idee hukka mõistnud.
Kadrioru ajalugu pikemalt uurinud ajaloolasena söandan meenutada, kuidas olid siinkandis lood turvameetmetega vanasti.
Peeter I elule ja tegevusele pühendatud Golikovi koguteose osas «Tõestisündinud anekdoodid» on toodud ära ka Tallinna keiserliku pargi avalikuks linnapargiks saamise lugu. Nimelt olevat Peeter I kord jälle Tallinna tulles (küllap 1721. või 1723. aastal) imestunud, miks ehitusjärgus lossi ümber liiguvad ükspäinis ehitusmeistrid, soldatid ja sunnitöölised, kuid mitte Tallinna kodanikud. Vahisõdur vastanud: «Meie ülemused ei luba neil siia tulla.» Äkilise loomuga Peeter plahvatanud: «Ka nad on lolliks läinud või? Kas tõesti arvavad nad, et ma olen suure töö ja kuluga lasknud pargi rajada üksnes iseendale? Hommepäev peab linnas teatatama, et siia võivad jalutama tulla kõik, kes soovivad. Vahisõdurid on siin üksnes selleks, et korda pidada, et lilli ja oksi ei murtaks ning hobuste ja tõldadega üle lilleparterite ei sõidetaks.»
Nii ka toimus. Pargiosa äärde rajati vaid dekoratiivse tähendusega piirded, vaevalt vöö kõrguseni ulatuvad balustraadid ning niisama madalad väravad kohakuti alumise, lossiesise aia kanalite sillakestega. Parajad poisikestelegi üle hüpata. Lossitagust lilleaeda, mis praeguseks on põlisel kujul taastatud, ääristasid vaid võregaleriid ronitaimede jaoks. Ei saa salata, et Venemaa valitsejal, kes äsja oli vallutanud senised Rootsi Idamere-provintsid, oli põhjust karta kohalike elanike vihkamist ja kättemaksuiha palju kordi rohkem kui kel tahes praeguse Eesti riigijuhil.
Kuid vanimad turvariskid ilmnesid siinkandis alles 18. sajandi lõpul, mil pargist kujunes Vene sõjalaevade madruste ja kohalike saksa käsitöösellide lemmikpaik omavaheliste kakluste korraldamiseks. Seevastu keiser Nikolai I ajal oli pargis nii tervislik kord, et isegi suitsetamine oli keelatud. Koguni Tallinna mereväeohvitseride komando ülem protesteeris asjatult auhaavamise üle, kui lossi kammerteener talle märkuse tegi.
Romanovite dünastia esindajate asemel hakkasid oma alamaid kartma hoopiski sõjaeelse Eesti Vabariigi riigipead. Nii sugenes paekivialusel kõrge malmtara lossi kohandamisel presidendi tarbeks aastail 1933–34.
1938. aastal ehitati Alar Kotli projekti järgi presidendi kantselei, mida praegu tikutakse lausa Kadrioru lossiks kutsuma. Selle taguse sulgemiseks ehitati kuni vana lossi tiibhooneteni kõrged müürid, millest ei ulatunud ülegi vaatama. Nii tekkis sõjaeelse presidendi turvaala. Kunagise Miraaži tiigi asemele rajati Roosiaed.
Minu teada pole president Ilves esinenud selliste provokatiivsete avaldustega, mis sunniksid teda midagi pelgama. Seetõttu ei peaks meie presidendil olema hirmu kodanike ees.
Teisalt – vanasõna ütleb «pigem karta kui kahetseda». Ent kui asi väga tõsiseks läheb, kas kaitseb siis mistahes tara optilise sihikuga püssi või helikopterirünnaku eest? Vaevalt. 2018. aastal tähistame Kadrioru pargi rajamise 300. aastapäeva ja nii võiks sealkandis raha eraldada hoopis lossipargi ajaloolise ilme jätkuvale taastamisele ja hooldamisele.
Otse presidendikantselei nina all on ju võimalik taastada Peeter I maja juurde kuulunud regulaarne pargiosa. Selle asemel et seda üüratult kalli tankikindla terastaraga veelgi stiilitumaks tükeldama hakata ja näpistades nii linlastelt jalutusruumi meile kõigile määratud kallist Kadrioru pargist.