Juhtkiri: kas sõel peab vett?

Foto: Urmas Nemvalts

Piirileppe Venemaaga saab sõlmida enesekindel Eesti

Eri rahvaste muinasjuttudes esineb motiiv sõelaga vee kandmisest. Moraal on lihtne: esiotsa võimatuna näiv eesmärk osutub võimalikuks, kui selle seadja(i)l leidub tahet ja nutti. Järelikult nõuab see kindlat meelt ja kätt. Kui toodud piltlikku näitesse asetada Eesti-Vene piirileppe saaga, siis küsigem: kas meil ikka on olemas vajalik meelerahu ja eeskätt enesekindlus? Või laseme emotsioonidel üle keeda, hakkame rapsima ja kukume ise kõhuli vette?

Ühest küljest näikse see kindlus leitud olevat. Riigikogu väliskomisjon on harvanähtava poliitilise konsensusega leidnud, et asi väärib ajamist, ja valitsuski teema hillitsedes käsile võtnud.

«Ilmselt on aeg see, mis peaks lahenduse andma,» ütles välisminister Urmas Paet detsembris 2005 Postimehele vahetult pärast kohtumist oma Vene kolleegi Sergei Lavroviga. Oli juba selge, et Venemaa sama aasta

18. mail Moskvas alla kirjutatud lepingut ratifitseerida ei kavatse. Ajafaktori rolli rõhutas ka toonane riigikogu väliskomisjoni aseesimees Marko Mihkelson: «Aeg annab arutust, sest lõppude lõpuks on piirilepingut vaja nii Venemaale, Euroopa Liidule kui ka Eestile.»

Väga õige, aga kas siis nüüd, 2012. aasta sügisel on Härra Aeg valmis?

2005. aastal moodustasid valitsuskoalitsiooni Reformierakond, Keskerakond ja Rahvaliit. Seitsme aasta jooksul on juhtunud paljugi. Sellesse aega mahuvad mitmed valimised, riigipea vahetus, pronksöö, veelgi tihedam lõimumine läänega (euro), aga ka euroliidu kriis jne. Kogu praeguse elevuse algataja Marko Mihkelson on nüüd väliskomisjoni esimees, kuid 2005. aastal opositsioonis olnud Res Publica saadikurühma asemel esindab ta vahepeal ühinenud Isamaa ja Res Publica Liitu, mis kuulub võimukoalitsiooni. (Osa isamaalasi hääletas mäletatavasti piirileppe ratifitseerimise vastu, sest sellele riigikogus lisatud Tartu rahulepingut maininud preambul oli nende meelest lahja.)

Piirileppe teemat on mõistagi ka vahepeal puudutatud, kuid iga kord on see toonud kaasa kirgede tormi: nõiajahi ja süüdlaste otsimise ühelt ning riigi mahamüümisega hirmutamise teiselt poolt. Väliskomisjoni üksmeel on tervitatav mõistlikkus, kuid kas see tähendab ka kindlameelsust?

Preambuli pärast ei maksaks Eestil end süüdistada – tuletagem meelde õiguskantsleri seisukohta 2005. aastast, mis riigikogu selgitust õiguslikus mõttes toetas: «Tartu rahulepingu jätkuvat rahvusvahelis-õiguslikku kehtivust ei saa lugeda iseenesestmõistetavaks.»

Venemaal endal paistab nüüd olevat silmanähtav huvi teemaga taas tegeleda. Meie võiks rahulikult võtta. Seni on piisanud mõnest juhuslikust sõnast ja kellegi kolmandajärgulise Vene poliitiku avaldusest, et käsi värisema hakkaks ja asi jälle surnud seisu jõuaks. Olgem enesekindlad.