Marleen Pedjasaar: mis on saanud õppetoetuste eelnõust?

Marleen Pedjasaar Foto: Erakogu

Eesti Üliõpilaskondade Liidu sotsiaalpoliitika nõunik Marleen Pedjasaar kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et koalitsioonil napib poliitilist tahet õppetoetuste teemal huvipoolte ettepanekuid arvestada.

Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise eelnõu on tänaseks läbinud riigikogus esimese lugemise ja seda tudengite ettepanekuid arvestamata. 12. oktoober on tähtaeg eelnõusse ametlike muudatusettepanekute esitamiseks ja optimistlikumad poliitikud loodavad seaduse vastuvõtmise ajaks juba käesoleva aasta detsembrikuud.

Ettepanekud huvipooltelt on ametlikult ja mitteametlikult küll teada, kuid (poliitilist) tahet nende rakendamiseks tundub nappivat. Tõsisem arutelu tõstatub ilmselt piiri üle, milleni võib noort enda vanemate leibkonda kuuluvaks lugeda. EÜL on välja toonud, et erineva sissetulekuga tudengid vajavad ka toetust erineval määral.

Praegu seisab eelnõus toetuse määrana 135 eurot ja toetust on õigus taotleda kõigil täies mahus õppivatel tudengitel, kelle keskmine sissetulek perekonnaliikme kohta jääb alla suhtelist vaesuspiiri ehk on väiksem kui 278 eurot.

Kui kogu toetustele eraldatava summana on ajakirjandusest varasemalt läbi käinud 17,7 miljonit eurot, siis riigieelarve kinnitamisega selgus, et alates 2013 aastast on vajaduspõhistele toetustele ette nähtud siiski vaid umbes 3,5 miljonit, mis koos vana süsteemi paralleelselt säilimisega teeb kokku 12,4 miljonit eurot. Lubatud 17,7 on prognoos aastaks 2015.

Toodud summadele on keeruline hinnangut anda nii EÜLil kui ministeeriumil endal, sest toetuse taotlejate arv sõltub süsteemi ülesehitusest ja taotlejatele seatud nõudmistest. Kui võimalike taotlejate ringi väga palju kitsendada, on teoreetiliselt olemas võimalus, et raha jääb ülegi. Samas on sellisel puhul ka selge, et abi ei jõua reaalsete abivajajateni.

Rahaline kokkuhoid tundub olevat argument mitmete eelnõu nüansside juures. Näiteks hakkaks seadus praeguse plaani kohaselt kehtima vaid 2013. aastal või hiljem sisse astunud tudengitele.

Vajadus toetuse järgi pole aga seotud tudengi sisseastumise aastaga. Ministeeriumi põhjendus on, et 2013. aastal jõustub ka uus ülikooliseadus, mis tagab tasuta õppe, kuid kui sätestada toetuse taotlemisel kõigile tudengitele samasugune koormusnõue (sõltumata sellest, millise süsteemi järgi ta õpib), ei ole siiski vahet, mis aastal tudeng sisse on astunud, ja pole ka ühtki muud põhjust kui kokkuhoid, miks taotlejate ringi kitsendama peaks.

Koormusenõue ongi ehk järgmine punkt, mille osas EÜL eelnõusse muudatusettepaneku on teinud. Nimelt seisab eelnõus praegusel kujul, et toetust saavad taotleda vaid tudengid, kes täidavad õppekava 100 protsendi ulatuses.

EÜLi ettepanek on muuta nõudmist veidi leebemaks ja anda võimalus taotlemiseks ka neile, kes täidavad õppekava vähemalt 85 protsendi ulatuses, vastasel juhul satub tudeng mõne punkti tegemata jätmisel nõiaringi.

Tegemata punktide eest peab koolile maksma (juhul, kui kool seda nõuab) ning ära võetud toetus muudab rahalise olukorra keerulisemaks, tekitades ehk vajaduse rohkem tööl käia, mis omakorda muudab absoluutse koormuse saavutamise keerulisemaks.

Kas toetuse määramisel peaks kuni 26-aastase tudengi lugema automaatselt tema vanematega ühte leibkonda? See on küsimus, mille üle on palju arutletud ja millele keskendusid ka riigikogu liikmed eelnõu esimesel lugemisel.

Kuivõrd tudengite automaatne sidumine vanematega on administratiivselt vähem kulukas kui igaühe eraldi vaatlemine, tundub et eelnõu jääb automaatse sidumise juurde.

Ka statistika näitab, et Eesti noored alustavad Euroopa noortega võrreldes iseseisvat elu üsna varakult – naised kolivad kodust välja keskmiselt 23-aastaselt ja mehed keskmiselt 24-aastaselt. Seepärast on EÜLi ettepanek siduda perega automaatselt kuni 24-aastane tudeng.

Üks oluline teema on õppelaenud. Kuigi tudengite toetussüsteemi peaks reformima terviklikult, on ministeerium otsustanud toetusi ja laene eraldi vaadelda ning käesolev eelnõu õppelaenude temaatikaga ei tegele. Õnneks pole laene siiski ära unustatud ja paralleelselt käib arutelu õppelaenusüsteemi muutmise üle.

Üliõpilaste keskne seisukoht on, et laenusüsteem tuleb muuta paindlikumaks. Riik peab käendama laenu vähemalt kõigile neile tudengitele, kes elavad allpool vaesuspiiri.

Laenuintresside tasumine võib toimuda vastavalt tudengi soovile ja võimekusele kas õpingute ajal või pärast õpinguid. Üks mõtlemiskohti on kindlasti, kas intress peaks olema ujuv või fikseeritud. Ujuva intressi puhul peaks laen olema riiklikult doteeritud, et intress ei tõuseks üle 5 protsendi. Laenu võtmisele ei tohiks olla vanusepiirangut ning see laenuvõtmise õigus peaks olema tagatud kõigile tudengitele, kes täidavad õppekava vähemalt 50 protsendi ulatuses.

Veel on aega eelnõu üle arutlemiseks ning see, kas ja kui palju huvigruppe kuulda on võetud, selgub suuresti eelnõu teisel lugemisel. Üliõpilased on valmis panustama parima võimaliku kompromissi leidmisse pakutud eelarveliste vahendite juures ning tunnustavad jätkuvalt ideed vajaduspõhistest toetustest.

Artikli autor kuulub valitsemise valvurite võrgustikku, mis jälgib valitsuse tegevusprogrammi täitmist.