Aadu Must.

FOTO: Peeter Langovits

Sündimus ja suremus on olulised, ent just ränne on see, mis võib kaasa tuua mitte ainult languse, vaid ka demograafilise katastroofi, ja tänasest Eestist on tõepoolest saamas väljarändajate maa, leidis keskerakondlasest riigikogu liige Aadu Must täna riigikogus iibearutelul.

Meie tänane teema on rahvaloenduse esialgsete tulemuste analüüs ja rahvaloendusi nagu üldse statistikat on juba nende korraldamise algusaegadest peale peetud tarkade valitsejate tööriistaks. Hea oleks, kui see tänapäeval täpselt samuti oleks.

Pole ju kellelegi saladus, et halb demograafiline olukord on mis tahes riigi jätkusuutlikkusele üks väga suur oht. Ka täna on rahvastiku vanuselisest struktuurist, madalast sündimusest üsna palju räägitud. Ma mõtlesin, et ma peaksin rääkima sellest, millest veel räägitud ei ole. Sest muidu juhtub nii, et tahame poti ühes servas keeta rammusat suppi, aga unustame ära, et potis keeb ka midagi muud.

Sündimus ja suremus on olulised tegurid ja nad on n-ö ordinaarsed tegurid, ent just ränne on see, mis võib kaasa tuua mitte ainult languse, vaid ka demograafilise katastroofi, ja tänasest Eestist on tõepoolest saamas väljarändajate maa.

Kõige mustema prognoosi kohaselt praeguste poliitiliste arengute jätkudes elab varsti Eestis kuni 850 000 elanikku ja see oleks mitte ainult kvantitatiivne, vaid paratamatult ka ränk kvalitatiivne tagasilöök kogu ühiskonnale ning löök jätkusuutlikkusele ja omariiklusele.

Siin räägiti episoodiliselt ajaloost ja see oli minu jaoks suur provokatsioon. Tahaks hakata ka ajaloost rääkima, sest liiga tihti käiakse ajaloost välja müüte ja tahtlikke valikuid.

Võiksin tuua arhiiviallikaid ja rääkida 17. sajandi allikates, mõnes külas elasid ainult Berend, ein Hollander, Hermann, ein Deutscher, Jaak, ein Russe ja kuidas nende lapsed olid 30 aastat hiljem eestlased, aga kahjuks see ei ole täna teema. Täpselt samuti ei ole mul võimalust kummutada müüti, mille kummutas juba tänase rahandusministri isa Herbert Ligi elegantselt, nagu oleks kunagi Eestis pärast Põhjasõda ainult 150 000 inimest elanud. Aga teate, kirja pandi küll tollal vähe.

Tänase rändeolukorra analüüsimisel tasub teha võrdlusi ajalooga kindlasti, aga võib-olla kõige kohasem võrdlus on 1907., 1908., 1909., 1910. aastaga, mil tõepoolest oli meedias äge võitlus – rahvas läheb ära. Veel räägiti, miks nad ära lähevad – põhjused olid selged, mujal on parem.

Oli veel midagi – neid taheti mujal – ja nii juhtuski, et kui ajalehes kirjutati, et Eestis ei ole võimalik sulaste palka tõsta sellepärast, et muidu Eesti talumajandus vajub kohe kolinal kokku, siis kui mõne aastaga oli lahkunud 30 000 sulast, kirjutas esimese Eesti põllutööministri Theodor Pooli isa Mart Pool talle kirja: «Jüri läks Siberisse, tuli tema asemel tuulemootor karjalauda katusele panna, mis nüüd vett pumpab». Välja tuldi kuidagi!

Nüüd mindi, mitte ainult sulased ei läinud, aga läksid ka haritud inimesed, läksid arstid, insenerid, tehnikud, vorsti- ja juustumeistrid, sest neid oodati ja oli veel üks tingimus – Vene riik soosis seda, neil oli vaja kuskil valgeid inimesi, et kollaseid vendi välja tõrjuda.

Nüüd kõige tähtsam on teada, et nende rännete mõjutamine on raske ja eeldab sotsiaalsete, majanduslike ja kultuuriliste meetmete hästi läbimõeldud koosmõju.

Ränne ei ole koer, et näitad talle vorstitükki ja juba jooksebki teisele poole.

Rahvaränne reageerib ainult kvalitatiivsetele muutustele ühiskonnas. 20. sajandi algul juhtus Eestis lausa demograafiline ime, väljarändamisest tekkinud august saadi üle, aga see ei juhtunud iseenesest.

Väljarände kaotused kompenseeris suurem sündimus. Eesti talupere ideaaliks tõepoolest oli neljalapseline mudel ja veel suurem ime oli see, et osa kodumaalt lahkunud, vahepeal isegi sakslaseks ja venelaseks hakanud eestlasi tulid tagasi.

Eestlaseks hakati tagasi 1914, kui sakslane ei olnud Venemaal enam popp olla, sest sakslastega ju sõditi, ja Venemaalt tuldi tagasi siis, kui Jaan Poska kutsus «Eesti vennad, tulge oma riiki ehitama!».

Ohtlik on loota, et olukord paraneb iseenesest. Mõnikord ollakse varmad statistikast lohutust leidma, et tänapäeval tullakse ka tagasi. Mul oli huvitav vaadata rahvarände teadusliku teooria looja Ernst Georg Ravensteini – oli sleline vahva saksa päritoluga inglise teadlane, luureanalüütik ja suurepärane Tartu Ülikooli õppejõud ja suurepärane Tartu ülikooli teadlaste tundja.

Tema ütles nii: «Igale rändele vastab alati vastuvoog, mis on umbes suurusjärk sellest väiksem.»

Ja kui te näete statistikas seda 10 protsenti, mis teises suunas sõidab, siis ärge arvake, et põhivoog on sellega kustunud – need on need, kes mujal juuri alla ei saanud.

Oma riigi tekkimise järel tulid paljud tagasi. Mis asi on nüüd see pidur või mis paneb inimesi tagasi tulema? Vaat oma riigi loomise trump on juba ära käidud, see on meil olemas.

Maailmasõda, mille tulemusena väljarändealad kokku varisesid, ei ole ka nagu asjalik mõte sellepärast, et me ei taha, et kõik Euroopa kokku variseks, kuhu tänapäeval minnakse, sest vastavalt meie tõekspidamistele peaks siis kokku varisema ka meie maailm.

Ja ka laias puht tehnilises plaanis on Eesti omalaadses migratsioonitupikus, sest meie alal peaks valitsema ränne idast läände ja ilmselt ka kagust loodesse, kuid ühel pool on vaba vool või tööjõu vaba liikumine olemas, teisel pool on müür ees, kust ainult suured lõhed või aidatud tegelased üle saavad. Ma ei räägi sellest müürist, müür on lihtsalt olemas ja seda peab ka teadma.

Rahvaränne ja urbaniseerimine on globaalsed probleemid mitte ainult Eestis, sellest on täna räägitud. Ja mitmel maal on selle vastu tehtud tugevaid taganemise strateegiaid, nii kui juba täna korduvalt kiidetud Rootsis ja teistes Skandinaaviamaades – alates regionaalpoliitikast ja kõigest muust –, ainult meil jääb vahel mulje, et me oleme õppinud nõukogude väejuhtidelt ainult ründama ja taganemine või taganemisstrateegia oleks ainult nõrkade teema. Selles mõttes tänasele arutelu algatajatele suur aitäh!

Ma kardan, et meie head ametivennad vaevalt rõõmustavad, kui me tänase Eesti riigi laevukese suure kapteni ja väiksemate kaptenite elutöö võetakse kokku kunagi sõnadega «Tuju reibas, täis sügavat optimismi lasksime laeva põhja». Selleks, et nii ei juhtuks, tuleb meie riiki senisest hoopis tasakaalukamalt juhtida ja jõudu meile selleks!

Siiski, kui ma vaatan kella, näen, et ma saan puudutada episoodiliselt ka seda teemat, mis kerkis nagu otse kõrvalt. See on valimiste ja perevalimiste teema. Inimlikult on see idee mulle tohutult sümpaatne, sest 1880. aastatel oli minu vanavanaisal Ants Krossil vallavanemana tohutult palju pahandust, kui koolivaidlused läksid vallavolikogus Käru vallas lõhki.

Siis ta ütles: «Poisikesed ukse taha, nüüd laste isad otsustavad!»

Samas ma olen ma seisukohal, et kindlasti ei ole see ainukene ja isegi mitte kõige olulisem mootor olukorra parandamiseks. Ma olen veendunud selles, et tuleb vaadata tunduvalt laiemalt, tuleb Eestis tõepoolest ehitada seda ühiskonda, millest head kolleegid siin kõik rääkisid.

Aga teate, viidates hillitsevale arutelule, kui me räägime, et me Eestis ehitame ka kodanikuühiskonna, siis ei maksa arvata, et me teeme seda kuidagi nagu nurga taga, näiteks kodanikuühiskonna vundamendist, kohalikust omavalitsusest otsekui mööda minnes.