Rein Aidma: Eesti sõuab iivet suurendades vastuvoolu

Rein Aidma Foto: Mihkel Maripuu

Eesti püüd iivet suurendada ja noortele peredele mõelda on maailma suurte tendentside ja vastusolude taustal vastuvoolu ujumine, meenutas reformierakondlane Rein Aidma täna riigikogus iibearutelul. Ta märkis, et meil ei ole muud valikut, kui me peame leidma optimaalsed lahendused, selleks et meid oleks ja me kestaks.

Lubage hakatuseks teha üks väike rakurss ajalukku. Umbes 70 000 aastat tagasi oli elanikkond maal päriselt väljasuremise äärel. Pärast Toba vulkaani purset jäi meie kaugeid-kaugeid eellasi järele umbes 10 000. Ega kergem ei ole ka Eestis olnud. Kui enne meie ajaarvamist ehk enne Kristuse sündi elas Eestis natuke üle 7000 elaniku, siis Liivi sõda, täna siin juba jutuks olnud Põhjasõda, katk, ikaldus jne jätsid eestlasi vahepealsel mitmesaja tuhande elanikuga alal järele ainult napilt 150 000.

Teisest küljest tahan juhtida tähelepanu mõningatele demograafilise käitumise vastuoludele. Kõigepealt, maakera rahvaarvu kasv versus arenenud elatustasemega riikide rahvaarvu juurdekasvu vähenemine. Kas siin ei ole kõrge elatustasemega riikide rahvastiku alateadlik demograafiline alalhoidlik käitumine, väites, et kõigile ei jätku Euroopa, Ameerika, Jaapani kõrgtasemel elustandarditaseme ressursse? Võib-olla.

Edasi järgmine vastuolu, tootmine versus tarbimise kasv ja sellega kaasnev ökoloogilise jalajälje kasv.

Tänane 7 miljardit ja rohkem juba elanikuga Maa ei suuda ilmselt neid ressursse kõigile, vähemalt mitte eespoolnimetatud riikidega võrreldavalt või piirkondade võrreldavalt, kuidagi jagada, seda ei jätku.

Järgnev vastuolu on vananeva elanikkonna kasv versus maksuealise, tööl käiva elanikkonna pidev vähenemine, mida me oma riigis tunneme väga hästi täna ja Euroopas tervikuna samamoodi. Sellega kaasnebki seesama, et näiteks ka meie põhjanaabris Soomes, kus on regionaalpoliitilisteks vahenditeks kordades rohkem raha olnud ja on ka praegu, on ometigi sama tendents: rahvas koondub suurematesse keskustesse, eriti Lõuna-Soome suunal.

Kas või nendest vastuoludest piisab, et öelda, et see mida me täna Eestis, ühelt poolt küll murega, kõik püüame lahendusi leida, on sisuliselt justkui nende suurte tendentside ja vastuolude taustal teatud mõttes vastuvoolu ujumine. Aga meil ei ole muud valikut, kui me peame leidma optimaalsed lahendused, selleks et meid oleks ja me kestaks. Ma eeldan, et optimist on hästi informeeritud pessimist.

Millesse me ise usume? Paljud sõnavõtud, mida ka siin on öeldud, on kahjuks olnud liiga pessimistlikud. Jah, meil on mured ja meil on tõsised olukorrad, mis vajavad lahendusi ja võib-olla ka väga erakorralisi lahendusi. Fakt on see, et ei ole olemas kuldset, ühemõttelist ja ainuvõimalikku vastust kõikidele nendele muredele. Ometigi peame leidma need võtted, mida me oleme suutelised ellu rakendama.

Reformierakonna eestvedamisel sisseseatud vanemahüvitis on andnud peredele kindlustunde. Seda süsteemi on vaja jätkata, arendada. Ma kordan veel kord üle, et kõik sõnavõtud, mis siin puldist seda vanemahüvitist kuidagi halvustavad ja seda kuidagi vähendada püüavad jne, on ainult üks, see on see, mis tähendabki ebakindlust noortele peredele. Miks me peame seda ebakindlust suurendama? Reformierakond seisab kindlalt selle nimel, et vanemahüvitis mitte ainult ei jätku, vaid sellele tuleb ka arendus.

Kõik see, mis puudutab toetust peredele, sealhulgas lasterikastele peredele, vajab loomulikult samuti arendamist, just pärast seda, kui vanemahüvitis lõpeb. Me oleme sellele teele asunud: lapsehoiuteenuste arendamine, pere- ja tööelu võimaluste ühildamine, näiteks riiklikult tunnustatud peresõbraliku ettevõtte tunnistuse sisseseadmine, et lapsevanem teaks, kus tema väärtust hinnatakse ja vajadusi mõistetakse, samuti laste huvihariduse arendamine ja ringiraha kehtestamine näitena, mida me juba varem planeerisime. Ma väga loodan, et meie riigi ja kogu maailma majanduslik paraneb vähemalt ülejärgmisest aastast selles suunas, et me saame neid hakata rakendama.

Reformierakond ei ole lõpuni veendunud ka mitte, kuigi on detailselt arendanud ja arutanud, perevalimiste teemat. Me analüüsime seda kindlasti põhjalikult, kuidas see mõjub rahvastiku juurdekasvule, ja langetame siis otsuse.

Kindlasti, ja siit puldist on ka seda juba öeldud, ei taha me kuidagi näha seda võimalust kui võimalikku vastandumist vanemaealistele. Pigem isegi seda tahan ma täna öelda ja kinnitada, et meie erakond on kindlalt seda meelt, et vanemaealistele tuleb meie tööturul luua niisugused võimalused, millega nende võimalik tööea pikkus võiks suureneda ehk nad on suutelised sel juhul ise endale vahendeid teenima ja see säästab ka avalikus sektoris võimalikke kulutusi, ei jää see ainult vähenevate noorte õlgadele.

Jah, me oleme riiklikult ja rahvuslikult kannatanud ajaloos korduvalt ebaõigluse all. Ometigi me oleme 20 aastaga rahva ja riigina jälle tõusnud peaaegu olematust ja kohatisele, minu arust kohatisele liigsele pessimismile vaatamata jõudnud ligemale 70 protsendini Euroopa Liidu keskmisest elatustasemest. Meie rahvas ja tema loodud riik on olnud tublid. Me oleme tulnud rasketest olukordadest välja. Soovin, et meil oleks rohkem eneseusku ja kindlustunnet, et meie ja järgmised põlvkonnad saaksid hakkama nii rahva kui riigina. Ma tänan!