Mikk Sarv: ERM – vaikust või vingu?

Mikk Sarv Foto: Elmo Riig / Sakala

Must toss, kummide kiunumine, pikad pruugitud autode kolonnid, paraplaanide lärm, rohtunud betoonmürakad – see on see keskkond, kuhu kerkib kohe meie au ja uhkus – Eesti Rahva Muuseum.

Muuseumi uus hoone valmib Raadil juba mõne aasta pärast. Koos sellega avaneb võimalus lõpuks ometi muuta piirkonna ja maastiku ilmet ning mainet kooskõlas kauni mõisapargi ja järvega. Kuigi suured alad on maetud betoonist lennuradade alla, on kunagise suletud lennujaama alalt leitud mitmeidki taimharuldusi, mille kaitseks on juba 2009. aastal tehtud ettepanek Raadi looduskaitseala moodustamiseks.

Kavandatav kaitseala paikneb lennuvälja tagumises osas, ruleerimisraja ja Hiinalinna vahel. Kuigi Tartu vallal oli alale tehtud detailplaneering, kavandatud teedevõrk ja infrastruktuur, oli vallavalitsus valmis vastavalt vajadusele plaane muutma. See on heas kooskõlas ka valmiva muuseumihoonega.

Vahel tundub, et me ikka veel ei hooma, mida ette võtta endise lennuvälja üüratult suure alaga. Paarkümmend aastat tagasi loodeti ala võtta uuesti lennuväljana kasutusele. Õnneks jäi see mõte soiku.

Siis tekkis lennurajale autoturg ning õppe- ja libedasõidurada. Tänavu suvel korraldati lennurajal driftimise Eesti meistrivõistluste kaks etappi, kus kogu ala ja ka lähedal asuvad elurajoonid kattusid musta kummisuitsu ning tolmupilvega.  

Muuseumihoone võiduprojekti nimeks on «Mälestuste väli». Meie käes on valik, milliseid mälestusi me kunagise lennuvälja alal toidame ja elus hoiame, kas raevukat ning agressiivset kummivilinal driftimist või midagi, mis aitab süüvida viisidesse, mis elamise ja olemise mõnusamaks on teinud.

Teretulnud on erinevad laadad, õpitoad, Eesti erinevate muuseumide päevad Raadi väljal. Akadeemik Anto Raukas leiab, et kõik teised lennurajad peale põhiraja võiks koguni üles võtta ning maa uuesti elavaks muuta. Samuti leiab ta, et Raadist peab kindlasti saama vaimuelu-, mitte mootorispordikeskus.

Häid mõtteid, millised tegevused muuseumi ümbruskonda sobivad, leidub hulganisti põhjamaadest ja mujaltki. Nii on näiteks Taanis pikalt ette tellitud võimalus elada suvel kuni nädal aega kiviaegses keskkonnas, jahvatades käsikiviga vilja, puurides vibupuuriga tuld jne.

Vähemalt suveajal, kuid miks mitte ka aasta ringi võiksid toimuda mahetoodete laadad. Puutöö ja käsitööoskuste õpitoad ning oskuskeskused on viis, kuidas muuseumisse talletatu taas kasutust ja rakendust leiab. Muuseumist saab ammutada taipamisi läbi mitme põlvkonna, teadmisi maast, taevast, metsast ja merest.

Eesti Rahva Muuseum on ainulaadne kogu maailmas oma soome-ugri rahvaste kogude poolest. Meil on võimalus võrrelda erinevate hõimurahvaste teadmisi ning oskusi, olla uurimis- ja õppimiskohaks nii meie kui ka teiste rahvaste üliõpilastele ja uurijatele.

Muidugi on Raadi suurepärane ala ka festivalide ja konverentside, samuti vabaõhuetenduste korraldamiseks. Heaks alustuseks oli tänavusuvine Uue Teatri spetsiaalselt Raadile loodud «Opus Geographicum ehk naised valitsevad maailma», mis esietendus 8. augustil.

Hea, et muuseumihoone nimega «Mälestuste väli» on peagi kerkimas. Meie endi valida on, mida mäletada. Motomeka kuvand ei sobi muuseumihoone ümbrusele, hiljem on juba väljakujunenud kuvandit väga raske muuta. Mälestused võivad süüa südame seest, kuid võivad ka hinge loitma lüüa. Teeme nii, et 2013. aasta tegemised Raadil toidavad hinge ning aitavad luua kirgaste mälestuste välja, olles heaks toeks ja taustaks kerkivale muuseumihoonele.